Heili Einasto - teatrimõtte arendaja, uurija ja pedagoog
Priit Põldroosi nimelise auhinna nominent
Selgunud on teatriauhindade nominendid ja nende seas seisab Priit Põldroosi nimelise auhinna nominentide hulgas meie tantsuteooria lektor Heili Einasto.
Oled muu viljaka töö kõrval nomineeritud Priit Põldroosi nimelisele auhinnale just ka tänu pedagoogitööle TLÜs. Kirjelda palun, mida see nominatsioon sulle tähendab.
Olla nomineeritud Teatriliidu auhinnale on kõva sõna. See on ju nagu Eesti Oscar teatri alal. Ja kui ma vaatan, kes mu kõrval nominentidena seisavad, siis olen tõsiselt kõrvust tõstetud, austan nende tööd väga.
Mida tähendab sulle teatri- ja tantsuskeenel opereeriva inimesena pedagoogitöö? Saaks ju ka ilma selleta?
No vabakutselisena ilmselt ikka ilma pedagoogitööta ei saaks – püsiva leiva toob õpetamine lauale. Kuid töö noortega on põnev: igal aastal mõtestad nende abil tantsuskeene jälle ümber ja see omakorda mõjutab seda, kuidas ma järgnevat vaatan ja uurin. Pealegi olen oma kirjutiste adressaadina näinud oma endisi, praegusi ja tulevasi õpilasi ning püüan kirjutada nii, et see oleks huvitav, mõtlemapanev ja innustav. Mil määral see õnnestub, on muidugi iseasi.
Kuidas balanseerid pedagoogi- ja teadustööd? Kumbki valdkond on oma nõudmistega: kuidas nad teineteist täiendama panna, et nad teineteiselt tähelepanu ei rööviks?
Ma ei oska pedagoogi- ja teadustööd teineteisest lahutada, st mõlemad on olemuselt valgustegevused. Tüütu ja sageli üsna aeganõudev on mõlema juures nendega kaasnev bürokraatia: õppetöös kõikvõimalikud juhised ja hindamised, teadustöös igale väljaandele omased vormistusreeglid ja illustratsioonidega seonduv bürokraatia. Eks see tasakaalustamine ongi teinekord keeruline: hunnik poolikuid töid ootab tegemist ning ootel olevate tööde virn paraku ei kahane, vaid kasvab.
