Milline on kriisijärgne haridus?

Oma paarinädalase autoetnograafilise vaatluse tulemusena imestan, kuidas vastupidiselt oodatule on distantsõpe vähendanud inimeste vahelist kaugust. Õppejõuna olen liikunud tudengi ja kolleegi privaatsfääri: kasutan suhtlemiseks kanaleid, kus lävisin varem pereliikmete ja sõpradega. Minu õpiruum asub väga paljudes kodudes: näen ja kuulen tudengeid ja kolleege tegutsemas nende endi kodukeskkondades, (ka nutvate) pereliikmete, koerte ja kasside keskel. Selles samas privaatsfääris asubki nüüd globaalne ülikool, kus kõik osapooled loovad lahendusi koosloomes. 
 
Uue eluviisi ees on kaks valikut: kas õpime sellega toime tulema või laseme endil üksindusse uppuda. Õppija rollis oleme kõik, sest tänane õppetöö korraldus ei ole tuttav kellegi jaoks. Tudengid läbivad kodus oma praktikaid ning tehtud tööle annan mina tagasisidet samuti toast lahkumata. See uus õpiruum nõuab ühiseid pingutusi, loovust ning julgust katsetada. Seejuures on oluline jätta kõikidele osapooltele ruumi eksimiseks.
 
Ülikooli ja õppimise tähendus on juba muutunud järjest enam koosloomeks ja ühiseks pingutuseks. Ehkki rõõm suhtlemisest kolleegide ja tudengitega on suurem kui kunagi varem, võimenduvad sellises olukorras pea paratamatult ka mure ja stress. Nõustun mõttega, et eriolukorras õppimine ei tohi tekitada uusi kriise. Imetlen siiralt oma tudengeid ja kolleege, kes kesk praegust olukorda kasvatavad ja koolitavad oma lapsi, seejuures kirjutavad lõpuni ning alustavad uusi teadusuuringuid. Seda enam, et kodukontoris töötades peab ennekõike olema enda laste aineõpetaja ja tugiisik – ressursse ei jää just ülearu üle. 
 
Kooli lõpetamiseks aktiveerub kogu tudengi ümber olev tugivõrgustik. Selline toetus on väga oluline kõikide jaoks, kes on sel aastal lõpetamas. Olen muutunud ka ise oluliselt empaatilisemaks, kui kuulen, kuidas õppejõu ja tudengi vestluse ajaks viiakse lapsed teise ruumi ja hoitakse neid seal kuidagi vaiksena, (mis vahel, mõistagi, ei õnnestu). Pean suurendama empaatiat ka enda hirmude ja abitusetundega toimetulemiseks.
 
Mitte kunagi varem pole kõik hariduse sidusrühmad samaaegselt kogenud koos frustratsiooni, mõelnud õppimise ja õpetamise tegelikule tähendusele ja otsinud korraga vastuseid nii paljudele küsimustele. Kuidas õppida ja õpetada? Milline on kriisijärgne muutus hariduses? Milleks me ülikooli kokku tuleme, kui oleme distantsõppega toime tulnud? Loen huviga, milliseid võimalikke kõrghariduse tulevikustsenaariume hakkavad pakkuma rahvusvahelised erialaväljaanded. Rohkete e-õppe lahenduste kõrval arvatakse juba täna, et haridusrajad liiguvad üha enam individuaalse õppe poole ning õppimine koondub taas koduülikoolide ümber. Ehkki näitab praegune olukord, et distantsõpet saab lahendada mitut moodi, on tulevikus siiski vaja tudengitel ja õppejõududel vahel ka kokku tulla, sest e-õppes on loov koosloome raskendatud.
 
Praegune distantsõpe tuletab meelde, milline on suhete ja emotsioonide tähendus õppimisel. Ülikool kui õpiruum tähistab aega ja ruumi kõikide hariduse osapoolte koosloomeks, võimaldades osapooltel võtta vastutust, olla võimestatud ja üksteisest inspireeritud ühiselt õppimise protsessi kaudu.