Filmi- ja meediablogi

Väsinud ja elevil ehk aasta kommunikatsioonijuhtimise magistris

Kristiina Raud

Ikka ja jälle taban end mõttelt, kui ebatavaline mu ülikoolikogemus on. Usun, et mitte keegi, kes minuga koos magistriõpinguid alustas, ei osanud ennustada, milliseks need kooliaastad keset pandeemiat kujunevad. 

Sügisel kolisid loengud üsna kiiresti veebi. Kuigi algul olin seda usku, et koolipingis õpin kõige paremini, harjusin uue korraldusega siiski üsna kiiresti ja lõpuks hakkas see meeldimagi. Ka veebis suheldes olen leidnud oma kursuselt mõne sõbra, kellega koos pingeid maandada ja üksteisele toeks olla. Huvitav, mis tunne on pärast veebiaastat koolis näost näkku suhelda…

Sisu poolest on kommunikatsioonijuhtimise eriala just see, mida ootasin, ja samas midagi täiesti uut. Olen saanud kinnitust, et mu senine elu- ja töökogemus on mulle juba üht-teist õpetanud. Olen tundnud õppimisindu ja avastanud, et aju on justkui laialt avatud kõigele uuele ja huvitavale nii koolis kui eraelus. Olen leidnud ja loonud seoseid oma töö ja uute teadmiste vahel. Olen leidnud õppejõudusid, kelles olen ära tundnud enda huvid, väärtused ja maailmavaated.

Kuna töötan inimõiguste valdkonna vabaühenduses kommunikatsioonijuhina, lähenen igale kursusele vastava pilguga. Samas on huvitav näha, kuidas teistsuguse taustaga tudengid ja õppejõud eri teemasid käsitlevad. Kursuste sisu ja ühised arutelud näitavad, et kommunikatsiooniekspert peab maailma võimalikult laialt vaatlema ning et kommunikatsioon on tegelikult ka lai maailm iseeneses.

Üldist arusaama ühiskonnast avardavad need eriala ained, mis räägivad kultuurist, mitmekesisusest, globaliseerumisest ja sotsiaalmeedia mõjust ühiskonnale. Samas praktilisemaid ja konkreetsemaid näpunäiteid pakuvad kriisikommunikatsiooni, avalike suhete, organisatsioonikommunikatsiooni, ärikommunikatsiooni ja loojutustamise kursused. Head tööd teevad ka üldiste teooriate ja meetodite õppejõud, sest need ained seovad kõik teised kokku ja aitavad leida sihti tudengi enda akadeemilise töö tarbeks.

Esimest magistriaastat lõpetan peamiselt kahe tundega: väsimus ja elevus. Mis siin salata, õpingud võtavad palju aega ja energiat ning korraga koolis ja tööl käimine nõuab tõelist pingutust. Korralik graafik ja sellest kinnipidamine on siin suureks abiks. Väsimusest hoolimata olen siiski väga elevil, sest õppimine muudab maailma nii palju mitmetahulisemaks ning ma tean, et minagi saan anda panuse, et seda maailma mõista ja paremaks muuta.