Nüüdismeedia televisiooni suuna juht Olle Mirme: “Edu alus on sihikindlus”

Kui räägime audiovisuaalse meedia valdkonnast, siis sisu saab täna luua igaüks. Miks peaks professionaalset produktsiooni, meeskonnatööd ning kõike, mida nüüdismeedia telemoodul pakub, õppima tulema?
 
Küsimus on sisu kvaliteedis ja mastaabis. Üksiküritaja mängumaa jääb paratamatult piiratuks, napib nii ressurssi kui oskusi.

Meie õppekava ei valmista ette konkreetselt ainult telerežissööri, produtsenti, toimetajat, saatejuhti, veebiajakirjanikku või -sisuloojat. Üliõpilane saab praktilise kogemuse ja süvendatud arusaama väga erinevatest valdkondadest, nii ameti- kui žanripõhiselt. Igal semestril on omad fookusteemad, näiteks alustame uudistest, telemagasinidest ja uurivast ajakirjandusest. Edasi liigume lavastuslike vormide, stuudiosaadete, otseülekannete, tõsielusarjade, dokumentalistika ja kõige muu juurde. 
 
Magistrant saab end erinevates rollides proovile panna. Võib juhtuda, et tullakse õppima ühe eesmärgi või eeldusega, kuid avastatakse endas hoopis uusi üllatavaid võimeid. 
 
Hüppame tagasi aega, mil ise oma õpingud lõpetasid. Päris vähe aega möödus, kuni Sa olid juba telekanali programmidirektor. Tänapäeval sellist asja naljalt ei juhtu, kuid noored on ikkagi ambitsioonikad. Kuidas Sa seda kõike näed?

Eks kõike tuleb vaadata ajas ja kontekstis. Sajandivahetuse paiku oli olukord võrreldamatult teine – mõned aastad varem ETV kõrvale tekkinud erakanalid alles otsisid oma nägu ja tegu. Seetõttu õnnestus ka minusugusel noorel režissööril end kiiresti tõestada ja Kanal 2 programmijuhiks tõusta. Mitte, et see eraldi eesmärk olnuks, asjaolud lihtsalt kujunesid nii. 
 
See ei tähenda aga, et tänased tulijad oleksid kuskile hiljaks jäänud või perspektiividest ära lõigatud. Mängumaa on hoopis tohutult avardunud, audiovisuaalset sisu pakkuvaid väljundeid tekib kiirenevas tempos üha juurde. Meid ei kummita ka “vanade ja väsinud” riikide needus, kus tippjuhid ning -spetsialistid klammerduvad raugaeani oma positsioonidele. Siin tuleb lihtsalt ise seda väärt olla – ja võimalused avanevad. Tublid tegijad ei jää Eestis naljalt ripakile.
 
Järelikult oli sul suur motivatsioon teha kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Kuidas Sa üldse tulid selle peale, et Sa tahad telesse pürgida?
 
Kirg liikuvate piltide vastu on mind alati liikvel hoidnud. Alustasin amatöörfilmidega, pärast keskkooli läksin stuudiosse “Tallinnfilm” valgustajaks ja režissööri abiks. Kui ülikoolis avati telerežii eriala, lõpetasin selle esimese lennu. Viimastel aastatel olen ringiga kino juurde tagasi jõudnud, aga armastan filmi ja televisiooni jätkuvalt täiesti võrdselt.
 
Mida Sa oma tänasel põhitöökohal Nafta Filmsis teed?

Stuudio Nafta Films on üks siinse piirkonna suuremaid audiovisuaalse sisu tootjaid. Minu fookus on loomingulisel poolel, peamiselt olen olnud mängufilmide kaasstsenarist, näiteks spioonipõnevikul “O2” ja “Apteeker Melchiori” triloogial. Lisaks osaleb Nafta Films rahvusvaheliste filmide ja seriaalide kaastootmises, valmistame välisturgudele suunatud reklaame jne.

 
Palun too välja enda jaoks mõni õnnestumise projekt, mida oleme kas teleekraanilt või kinolinalt näinud.
 
Loomulikult olen väga rahul, et suutsime algselt üpris õnnetus seisus Kanal 2 Eesti vaadatuimaks telekanaliks üles töötada. Ja mis veel olulisem, seda liidripositsiooni terve järgnenud kümnendi kindlustada ning kasvatada. 
 
Sihikindel järjepidevus ongi üks televisiooni olulisemaid võtmesõnu. Võrdlemisi lihtne on mõne üksiku saate reiting – või isegi terve telekanali vaadatavus – hetkeks pilvedesse paisata. Tuleb lihtsalt teatud trikke teada. Tegelik väljakutse seisneb aga selles, kuidas saavutatut hoida. Päevast päeva, nädalast nädalasse ja hooajast hooaega. Kuidas pidevalt areneda ja konkurentidel eest ära liikuda.

 

 
Paljud ilmselt panevad kanali edu nüüd tagantjärgi paljuski “Reporteri” arvele?

Teleprogramm on nagu mitmekihiline tort – tugev aluspõhi, kihtide vahel kreem ja tipus kaunistuseks kirsimari. Kõik need elemendid on hädavajalikud, et tort koos püsiks, hästi maitseks ja ka silmarõõmu pakuks. 
 
Kanal 2 programmi aluspõhjaks on jätkuvalt “Reporter”, mille juba 18 aastat tagasi eetrisse tõime. Tollal oli see revolutsioon, Eesti esimene telemagasin, kus hakati tõsiseid päevauudiseid kergemate teemade ja meelelahutusega miksima. “Reporteri” stabiilne populaarsus rajas vundamendi, millele said ajapikku kerkida “Tantsud tähtedega” ja paljud muud säravad hitid. 
 
Kõige olulisemad on siiski tegijad, kes nende saadete taga seisavad. Mul jääb vaid õnne tänada, et taipasin õigetel hetkedel õigetele inimestele panustada. 
 
Nina õigele formaadile peab vast ikka ka olema… Igaüks ilmselt ära ei taba, et võistlustantsu saade populaarsust kogub.
 
Pole olemas universaalset kuldset formaati, mis toimiks alati ja kõikjal. Võib-olla ainult selline saade, kus eranditult kõik vaatajad võidaksid garanteeritult miljon eurot. 
 
Aga kui naljajutt kõrvale jätta, siis ülitähtis on tunnetada publiku ootusi ja tabada trendide muutumisi. Kas parasjagu on lavastuslike seriaalide, jutusaadete, tõsielusarjade, stuudiomängude, ajakirjanduslike formaatide või hoopis millegi muu kuldaeg? Kusjuures kõik on pidevas loksumises, tuleb ja läheb hoomamatute lainetena. Selles mõttes on televisioon äärmiselt emotsionaalne ja psühholoogiliselt nüansirikas valdkond. Edu pole võimalik paberil välja arvutada, meeled tuleb ergud hoida ja oma sihtrühma järjepidevalt tundma õppida.

Oleme Sinu edust päris palju rääkinud. Kuid kas Sul on olnud ka ebaõnnestumisi või täielikke ämbreid?
 
No kõige piinlikumaid ei taha isegi meenutada. Aga toon siis ühe näite, kus suutsime ebaõnnestumisest vähemalt õiged järeldused teha. 
 
2004 hakkasime tootma BBC formaadil põhinevat mälumängu “Nõrgim lüli”. Selle eripäraks oli, et saatejuht pidi võistlejaid teravalt salvavate kommentaaridega n-ö rööpast välja lööma. Originaalis juhtis saadet 60-aastane briti telelegend Anne Robinson – täpselt selline range klassijuhataja arhetüüp, mida antud mäng vajas. Meie valisime saatejuhiks aga poole noorema Tuuli Roosma, kes oli alles oma telekarjääri alguses. Ja püüdsime leebest Tuulist vormida kedagi, kes ta tegelikult üldse polnud. Vaatajad ei võtnud seda võltsi punnitamist omaks ja suurte lootustega startinud “Nõrgim lüli” tuli kiiresti hingusele saata… 
 
Õnneks lõi Tuuli täht järgmiste projektidega ikkagi särama – kusjuures mitte ainult saatejuhina, vaid ka eduka kaadritaguse produtsendina. “Nõrgim lüli” oli niisiis valus, aga kasulik õppetund, et oma publiku vastu tuleb alati ausaks jääda. 
 
Palun anna lõpetuseks mõni nipp, kuidas tele suunale sisseastuja end saab ette valmistada. 
 
Kõige olulisem on olla endas veendunud: jah, ma tõesti tahan seda ja olen valmis selle nimel kõvasti pingutama. Audiovisuaalne meedia peab päriselt ja sügavalt huvitama. Vähemalt üldjoonteski peaks olema kursis Eesti telemaastikuga – teadma siinseid telekanaleid, olulisi saateid ja saatejuhte. Ainult Netflixi vaatamisest kardetavasti ei piisa. 
 
Vastuvõtukomisjon tahab kindlust, et see ei ole vaid hetkeline impulss, mis inimese siia kandideerima toob. Seepärast ongi oluline motivatsioonikiri, mis tuleb juba enne eksameid ära saata. Sellega loote esmamulje, saate vabas vormis omi mõtteid ja tulevikusihte avada. Järgneb loominguline ülesanne, mille õnnestumisel pääsete edasi otsustavasse vestlusvooru.
 
Igatahes ei maksa millestki heituda. Vajadusel küsige julgelt ja teid aidatakse. Komisjon suhtub kõigisse heatahtlikult – toetame ja elame teile kaasa.

Loe nüüdismeedia telemooduli suuna korduma kippuvaid küsimusi