Triinu Jesmin: “Minu kirg teaduse vastu on nakkav!”
Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi doktor Triinu Jesmin kaitses oma doktoritöö „Exploring game-based learning in Estonian classrooms – benefits, concerns, and support mechanisms for meaningful game use“ („Mängupõhise õppe uurimine Eesti klassiruumides – kasud, mured ja tugimehhanismid sisukaks mängukasutuseks“) 21. oktoobril. Triinu doktoritööst selgus, et mängude paremaks integreerimiseks kooliõppesse on vaja paremat koostööd nii strateegiakujundajatega kui ka mänguarendajate ja õpetajate vahel. Meie intervjuus räägib Triinu oma doktoritööst, töö kirjutamise protsessist ja targast eluviisist.
Triinu, mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?
Eelkõige viis mind doktorantuuri astuma suur kirg teaduse vastu! Mulle meeldib süvitsi uurida ja teadmisi edasi anda. Kuigi minu varasem taust on hoopis psühholoogias (BA ja MA), tundsin suurt soovi õppida midagi täiesti uut ja laiendada oma teadmisi. Lisaks on teaduskraad oluline neile, kes soovivad ülikoolis õpetada. See oli minu jaoks põnev ja väljakutseid pakkuv teekond – esimene aasta kulus peamiselt selleks, et mõista, kuidas uus valdkond toimib ja millist panust ma saan sellele anda.
Doktorantuuri lõpetamine võttis Sul aega 10 aastat. Kui peaksid sellele teekonnale uuesti astuma, kas teeksid seda?
Jah, teeksin kindlasti – kuid nüüdseks tean, mida teha teisiti. Kõige keerulisem osa oli töötada üksinda, ilma uurimisrühma toeta. Pidin iga otsuse, suuna ja lähenemise ise läbi mõtlema. Lisaks olid mul muud tööalased kohustused, mis tekitasid sageli suure vastutusekoorma. Samas see näitas, et olen oma alal tugev. Nii et jah, läheksin sellele teekonnale uuesti, kuid seekord kindlasti targemalt ja süsteemsemalt.
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?
Mind motiveeris isiklik kogemus – traditsiooniliste õpetamismeetoditega koolikeskkonnas oli mul raske õppida. Motivatsiooni leidmine, paigal püsimine ja kuulamine ei tulnud kergelt, kuid ainetes, kus kasutati tavapärasest erinevaid lähenemisi, õnnestusin palju paremini ja sain kiita. See teema on minu jaoks väga isiklik, sest usun, et traditsioonilised õppemeetodid ei sobi kõigile. On palju õppijaid, kes vajavad tavapärasest erinevaid lähenemisviise, et end õppides kindlalt ja motiveeritult tunda. Selliste õppijate toetamiseks on oluline kasutada mitmekesiseid õppemeetodeid – näiteks mängupõhist õpet.
Minu uurimistöö on selles mõttes ainulaadne, et Eestis ei ole seni süstemaatiliselt uuritud, kuidas õpetajad õppeprotsessis mänge kasutavad. See teadmine on tänases haridussüsteemis väga vajalik ja võimaldab tulevikus efektiivsemaid meetodeid arendada.
Millised olid Sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Minu kõige edukam salanipp olid kirjutamislaagrid. Umbes kümme aastat tagasi osalesin Tartu Ülikooli korraldatud doktorantide talvekoolis, kus doktorandid üle Eesti kogunesid, et arutada ja leida lahendusi teadustööks vajaliku aja leidmiseks. Meie grupi ettepanekut kirjutamislaagrite korraldamiseks võeti kuulda, ja juba aasta hiljem toimuski esimene laager. Need laagrid võimaldavad igapäevamuredest ja rutiinist täielikult välja lülituda ja keskenduda ainult kirjutamisele. Peaaegu kogu oma doktoritöö olen kirjutamislaagrites valmis kirjutanud.
Samuti soovitan ka kõigile, kes plaanivad doktorantuuri astuda, valida uurimisteema, mis neid tõeliselt huvitab ja motiveerib. See on äärmiselt oluline! Minu puhul ma tõesti uskusin oma tegemistesse – see polnud minu jaoks lihtsalt töö, vaid pigem kutsumus.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on Sinu jaoks "tark eluviis"?
“Tark eluviis” tähendab teadlikke ja läbimõeldud valikuid. Sa kaalud, miks sa midagi teed, ja eristad seda, mida vajad, sellest, mida lihtsalt tahad. Sageli ajame õnne taga, tehes asju, mis pakuvad vaid lühiajalist rahuldust, kuid pikas perspektiivis ei anna seda, mida vajame. “Tark eluviis” on oskus võtta aega, et mõista oma tõelisi vajadusi – see, mis on tõeliselt vajalik, toob pikemas plaanis tasakaalu, tervise ja rahulolu.
Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?
Kõige rohkem hindan vabadust! Minu juhendajad professorid Katrin Niglas ja Timo Tobias Ley andsid mulle alati piisavalt ruumi, et ise oma tee leida. Nad olid väga toetavad ja lasid mul ise oma vigu teha ja neid lahendada – just sellest õppisin kõige rohkem. Usun, et parim õpetaja on see, kes annab võimaluse eksida ja sellest õppida. Olen neile väga tänulik, sest nad olid alati olemas, kui neid tõesti vajasin.