Ajalugu (kõrvaleriala)

Antiikmaailma kursus käsitleb Muistse Lähis-Ida, Kreeka ja Rooma ajalugu, vaatleb olulisemaid allikaid, poliitilise ajaloo põhipunkte, sotsiaalseid ja riiklikke struktuure, eluolu, religiooni, kultuuri ja kunsti. See annab aimu kuidas elati Vahemere-äärsetes kultuurides ja kuidas need kultuurid on jätnud oma jälje hilisematele ajalooperioodidele.

Kesk- ja varauusaegse maailma kursus keskendub suurtele nähtustele ja sõlmprobleemidele tänapäevase Euroopa kujunemise algfaasis (kristluse levik, ristisõjad, suured maadeavastused, reformatsioon). Saad teada kuidas nägi välja keskaegseid inimesi ümbritsev reaalne maailm ja nende endi mõttemaailm.

Uusaegse maailma kursus avab 16.-19. sajandi Euroopa ajaloo olulised arengujooned. Vaadeldakse valitsemisvorme ja riikluse arengut, sõjateatrit, majandusprotsesse, religioosseid liikumisi ja nõiaprotsesse, revolutsioone, teaduse ja tehnoloogia arengut, hariduselu, kultuuri ja kunsti.

20. sajandi ajaloo kursusel käsitletakse ideoloogiaid ja mõisteid nagu natsionalism, sotsialism, fašism ja dekolonisatsioon. Analüüsitakse revolutsioonide ja riikide iseseisvumiste protsesse ning integratsioonide ja (sunnitud) migratsioonide dünaamikat. Kui loengutes antakse laiem ülevaade arengutest, siis seminarides diskuteeritakse teatud teemasid kirjanduse abil. Nt mida tähendas elada totalitaarse režiimi tingimustes või kuidas kujundas Ida ja Lääne vastasseis meie arusaamist Külma sõja perioodist.

Eesti ajaloo seminaris I ja II tulevad käsitlemisele Eesti ajaloo võtmeteemad. Temaatiliselt üles ehitatud kursuste raames pööratakse erilist tähelepanu ajaloonähtustele ja -perioodidele, kus on siinses regioonis toimunud intensiivsed kultuuriülekanded ja ühiskondlikud muutused. Kursustel käsitletakse põhjalikult ja kompaktselt Eesti historiograafia ja ajaloo põhiprobleeme ja sõlmküsimusi. 

Põhjamaade ajaloo seminar vaatleb neid perioode Skandinaavia riikide ajaloos, mil Eesti oli selle piirkonnaga poliitiliselt ja kultuuriliselt seotud (viikingiaeg, Taani aeg, Rootsi aeg). Arutletakse Vana hea Rootsi aja mõiste üle ning püütakse aru saada Skandinaavia ihaluse uue ärkamise põhjustest 20. sajandil. Praktikumis külastatakse Pirita kloostrit.

Vene ajaloo seminaris räägitakse Venemaa ajaloo kõige olulisematest allikatest, protsessidest ja inimestest ning püütakse selles kontekstis lahti harutada Vene-Balti keerulisi suhteid. Vaatluse alla võetakse Kiievi Venemaa ja selle seosed Hansaga, Moskva tõus, Ivan IV aeg ja Liivimaa sõda, "Euroopastumise" protsess Peeter I ajal, Peterburgi impeerium ja Balti provintsid, Vene revolutsioon Eesti ja Läti vaatevinklist, stalinism, "küps sotsialism" Balti riikides, perstroika ja tee sillutamine Putini võimuletulekuks.

Kaarel Vanamölder on kommunikatsiooni- ja praktilise ajaloo dotsent ja Ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse teadur ning ajaloo akadeemilise suuna juht. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajalugu ja saanud samas doktorikraadi. Õpingud ja teadustöö on viinud lisaks veel Göttingeni, Helsingisse, Bremenisse ja Riiga.

Peamised uurimisvaldkonnad on pressi- ja kommunikatsiooniajalugu varauusajal – Rootsi ülemereprovintside esimestest trükitud ajalehtedest 17. sajandi lõpul valmis ka 2012. aastal väitekiri. Lisaks pakub huvi Balti ajaloo historiograafia, linnaajalugu ning ülikoolide ja üliõpilasorganisatsioonidega seonduv. Hiljutisteks uurimisteemadeks on aga kujunenud viina ajalugu varauusajal ning perekonna- ja rahvusülene ajalugu. Talle meeldib väga veeta aega arhiivides, otsida jälgi ammukadunud maailmadest ning sellest kõigest pärast teistele jutustada.

Ulrike Plath on keskkonnaajaloo professor ning ajaloo akadeemilise suuna juht. Tema professori koht rajati 2012. aastal Saksa riigi rahadega, et toetada saksa kultuuri uurimistööd 21. sajandi Baltikumis. Ta on saksa päritolu, õppinud Hamburgi, Tartu ja Greifswaldi ülikoolis ja saanud doktorikraadi Mainzi ülikoolis. 

Teadustöös on ta peamiselt tegelenud 18. ja 19. sajandi uuringute, baltisaksa kultuuri- ja kirjandusajalooga ning keskkonnaajalooga rahvusülesest perspektiivist. Teadus- ja õppetöös on ta püüdnud koos käsitleda lokaalseid ja globaalseid fenomene, näiteks toiduajaloos, kliima- ja loomaajaloos või seisuste- ja rahvusteüleses argielus.

Karsten Brüggemann on poliitilise ja sotsiaalajaloo professor, pärit Hamburgist. Doktorikraadi ajaloo alal sai ta Hamburgi ülikoolis väitekirjaga, mis käsitles Vene kodusõda Balti regioonis, ning habiliteerus Gießeni ülikoolis uurimusega Balti kubermangude kuvandist Vene impeeriumi kultuuriruumis. Ta on olnud külalisprofessor Bremeni ülikoolis ning täiendanud end mitmes Saksamaa ja Rootsi uurimiskeskuses.

Peamised uurimisvaldkonnad on Vene ja Nõukogude ajalugu, hõlmates Balti riikide, kodu- ja iseseisvussõdade ajalugu, stalinismi ja hilise sotsialismi kultuuriajalugu. Lisaks sellele tegeleb ta rahvusnarratiivide ja mälukultuuriuuringute ning spordi ja turismi ajalooga. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid, sh Nõukogude Liidu muusikalise masskultuuri analüüsi 1930. aastatel ja Tallinna ajaloo, ning Balti ja Venemaa ajalugu puudutavaid uurimusi.

Kersti Markus on kunstiajaloo teenekas professor. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajalugu ja kunstiajalugu, täiendanud end Viini ülikoolis ja Rootsi instituudis Roomas. Sai doktorikraadi Stockholmi ülikoolis ja tegi uurimistööd Humboldti stipendiaadina Saksamaal. 

Keskajauurijana huvitavad teda visuaalsete allikate kasutamisvõimalused Skandinaavia ja Läänemere regiooni ajaloo kirjutamisel. Peamiselt on ta uurinud Rootsi ja Taani 12.-13. sajandi visuaalkultuuri ning poliitilist ajalugu, Eesti keskaegset kunsti ja arhitektuuri. Lisaks sellele tegeleb ta kunstiteaduse ajaloo ja metodoloogia probleemidega ning maastiku-uuringutega. Õppetöös on keskendunud kunsti ja ühiskonna seostele ning kunsti tajumise teemadele.

Jaan Lahe on kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent. Doktorikraadi teoloogias sai ta 2009. a Tartu ülikoolis väitekirjaga, mis käsitles gnostitsismi ja judaismi seoseid. Tema juhendajaks oli maailma üks tuntumaid gnostitsismi eksperte, professor Kurt Rudolph Saksamaalt. Jaan Lahe on täiendanud ennast õpingute ajal Marburgi ja Berliini Humboldti ülikoolis ning töötanud külalisteadurina Erfurti, Bonni ja Heidelbergi ülikoolis.

Jaan Lahe uurimisvaldkonnaks on usundid Rooma keisririigis – erinevad nn idamaised kultused (Mithras, Isis), gnostitsism ja varane kristlus. Ta on tegev ka tõlkija ja esseistina ning antiikkultuuri populariseerijana.

Uku Lember on lähiajaloo dotsent. Ta on lõpetanud Tartu ülikoolis rahanduse eriala, õppis Kesk-Euroopa ülikoolis Budapestis ajaloo magistrantuuris ja doktorantuuris. Ta on täiendanud end Cornelli ülikoolis USA-s, University College Londonis Suurbritannias ja Uppsala ülikoolis Rootsis.

Peamised uurimisvaldkonnad on Nõukogude Liidu ajalugu, mälupoliitika, rahvuslus ja queer-ajalugu. Tema doktoritöö teemaks olid nõukogudeaegsed eesti-vene segaabielud, mida ta käsitles eluloointervjuude põhjal. Hiljuti on ta tegelenud pereajaloo ja muutlike mälestustega sõjalise konflikti aegses Ukrainas. Lähitulevikus asub ta koguma intervjuusid ja uurima Eesti nõukogude perioodi queer-ajalugu.

2015. aastal nimetati Uku Lember Teaduste Akadeemia noorteadlaste 3-minuti konkursi laureaadiks (vt videot).

Kristo Nurmis on 20. sajandi ajaloo lektor, kes õpetab kursusi lähiajaloost, rahvuslusest ning nõukogude ühiskonnast ja kultuurist. Kristo kaitses oma doktoritöö Stanfordi ülikoolis Vene ja Ida-Euroopa ajaloos ning on täiendanud end Fulbrighti stipendiaadina Harvardi ülikoolis. Oma teadustöös uurib ta 20. sajandi varjukülgi, ehk autoritaarseid ja totalitaarseid ideoloogiaid, mis domineerisid ja paelusid suurt osa tolle aja inimkonnast. Teda huvitab illiberaalne mõtteviis ja selle jätkuv atraktiivsus 21. sajandil. Samuti uurib ta eelmise sajandi globaalset vaimustust propagandast ning arusaamu ühiskonna vägivaldsest kiirendatud arengust, inimeste kontrollimisest, juhtimisest ja ümberkasvatamisest.

Õppejõuna julgustab Kristo üliõpilasi mitte leppima mugavate tõlgendustega, vaid esitama kaalukaid küsimusi ning osalema suurtes debattides. Ajalugu on tänapäeva inimese eneseteadvuse lahutamatu osa. Seetõttu vajame intellektuaalselt pädevaid ja hea väljendusoskusega asjatundjaid, kes suudavad ajalugu ja mälu mõtestada sügavalt ja kriitiliselt ning neid teadmisi ühiskonnaga jagada. Nii annavad ajaloolased oma panuse meie ja maailma mõtestatud arengusse.