Ajalugu (kõrvaleriala)

Antiikmaailma kursus käsitleb Muistse Lähis-Ida, Kreeka ja Rooma ajalugu, vaatleb olulisemaid allikaid, poliitilise ajaloo põhipunkte, sotsiaalseid ja riiklikke struktuure, eluolu, religiooni, kultuuri ja kunsti. See annab aimu kuidas elati Vahemere-äärsetes kultuurides ja kuidas need kultuurid on jätnud oma jälje hilisematele ajalooperioodidele.

Kesk- ja varauusaegse maailma kursus keskendub suurtele nähtustele ja sõlmprobleemidele tänapäevase Euroopa kujunemise algfaasis (kristluse levik, ristisõjad, suured maadeavastused, reformatsioon). Saad teada kuidas nägi välja keskaegseid inimesi ümbritsev reaalne maailm ja nende endi mõttemaailm.

Uusaegse maailma kursus avab 16.-19. sajandi Euroopa ajaloo olulised arengujooned. Vaadeldakse valitsemisvorme ja riikluse arengut, sõjateatrit, majandusprotsesse, religioosseid liikumisi ja nõiaprotsesse, revolutsioone, teaduse ja tehnoloogia arengut, hariduselu, kultuuri ja kunsti.

20. sajandi ajaloo kursusel käsitletakse ideoloogiaid ja mõisteid nagu natsionalism, sotsialism, fašism ja dekolonisatsioon. Analüüsitakse revolutsioonide ja riikide iseseisvumiste protsesse ning integratsioonide ja (sunnitud) migratsioonide dünaamikat. Kui loengutes antakse laiem ülevaade arengutest, siis seminarides diskuteeritakse teatud teemasid kirjanduse abil. Nt mida tähendas elada totalitaarse režiimi tingimustes või kuidas kujundas Ida ja Lääne vastasseis meie arusaamist Külma sõja perioodist.

Eesti ajaloo seminaris I ja II tulevad käsitlemisele Eesti ajaloo võtmeteemad. Temaatiliselt üles ehitatud kursuste raames pööratakse erilist tähelepanu ajaloonähtustele ja -perioodidele, kus on siinses regioonis toimunud intensiivsed kultuuriülekanded ja ühiskondlikud muutused. Kursustel käsitletakse põhjalikult ja kompaktselt Eesti historiograafia ja ajaloo põhiprobleeme ja sõlmküsimusi. 

Põhjamaade ajaloo seminar vaatleb neid perioode Skandinaavia riikide ajaloos, mil Eesti oli selle piirkonnaga poliitiliselt ja kultuuriliselt seotud (viikingiaeg, Taani aeg, Rootsi aeg). Arutletakse Vana hea Rootsi aja mõiste üle ning püütakse aru saada Skandinaavia ihaluse uue ärkamise põhjustest 20. sajandil. Praktikumis külastatakse Pirita kloostrit.

Vene ajaloo seminaris räägitakse Venemaa ajaloo kõige olulisematest allikatest, protsessidest ja inimestest ning püütakse selles kontekstis lahti harutada Vene-Balti keerulisi suhteid. Vaatluse alla võetakse Kiievi Venemaa ja selle seosed Hansaga, Moskva tõus, Ivan IV aeg ja Liivimaa sõda, "Euroopastumise" protsess Peeter I ajal, Peterburgi impeerium ja Balti provintsid, Vene revolutsioon Eesti ja Läti vaatevinklist, stalinism, "küps sotsialism" Balti riikides, perstroika ja tee sillutamine Putini võimuletulekuks.

Kaarel Vanamölder on kommunikatsiooni- ja praktilise ajaloo dotsent ja Ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse teadur ning ajaloo akadeemilise suuna juht. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajalugu ja saanud samas doktorikraadi. Õpingud ja teadustöö on viinud lisaks veel Göttingeni, Helsingisse, Bremenisse ja Riiga.

Peamised uurimisvaldkonnad on pressi- ja kommunikatsiooniajalugu varauusajal – Rootsi ülemereprovintside esimestest trükitud ajalehtedest 17. sajandi lõpul valmis ka 2012. aastal väitekiri. Lisaks pakub huvi Balti ajaloo historiograafia, linnaajalugu ning ülikoolide ja üliõpilasorganisatsioonidega seonduv. Hiljutisteks uurimisteemadeks on aga kujunenud viina ajalugu varauusajal ning perekonna- ja rahvusülene ajalugu. Talle meeldib väga veeta aega arhiivides, otsida jälgi ammukadunud maailmadest ning sellest kõigest pärast teistele jutustada.

Ulrike Plath on baltisaksa uuringute ja keskkonnaajaloo professor ning ajaloo akadeemilise suuna juht. Tema professori koht rajati 2012. aastal Saksa riigi rahadega, et toetada saksa kultuuri uurimistööd 21. sajandi Baltikumis. Ta on saksa päritolu, õppinud Hamburgi, Tartu ja Greifswaldi ülikoolis ja saanud doktorikraadi Mainzi ülikoolis. 

Teadustöös on ta peamiselt tegelenud 18. ja 19. sajandi uuringute, baltisaksa kultuuri- ja kirjandusajalooga ning keskkonnaajalooga rahvusülesest perspektiivist. Teadus- ja õppetöös on ta püüdnud koos käsitleda lokaalseid ja globaalseid fenomene, näiteks toiduajaloos, kliima- ja loomaajaloos või seisuste- ja rahvusteüleses argielus.

Karsten Brüggemann on Eesti ja üldajaloo professor, pärit Hamburgist. Doktorikraadi ajaloo alal sai ta Hamburgi ülikoolis väitekirjaga, mis käsitles Vene kodusõda Balti regioonis, ning habiliteerus Gießeni ülikoolis uurimusega Balti kubermangude kuvandist Vene impeeriumi kultuuriruumis. Ta on olnud külalisprofessor Bremeni ülikoolis ning täiendanud end mitmes Saksamaa ja Rootsi uurimiskeskuses.

Peamised uurimisvaldkonnad on Vene ja Nõukogude ajalugu, hõlmates Balti riikide, kodu- ja iseseisvussõdade ajalugu, stalinismi ja hilise sotsialismi kultuuriajalugu. Lisaks sellele tegeleb ta rahvusnarratiivide ja mälukultuuriuuringute ning spordi ja turismi ajalooga. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid, sh Nõukogude Liidu muusikalise masskultuuri analüüsi 1930. aastatel ja Tallinna ajaloo, ning Balti ja Venemaa ajalugu puudutavaid uurimusi.

Kersti Markus on kunstiajaloo professor ja keskajauuringute vanemteadur. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajalugu ja kunstiajalugu, täiendanud end Viini ülikoolis ja Rootsi instituudis Roomas. Sai doktorikraadi Stockholmi ülikoolis ja tegi uurimistööd Humboldti stipendiaadina Saksamaal. 

Keskajauurijana huvitavad teda visuaalsete allikate kasutamisvõimalused Skandinaavia ja Läänemere regiooni ajaloo kirjutamisel. Peamiselt on ta uurinud Rootsi ja Taani 12.-13. sajandi visuaalkultuuri ning poliitilist ajalugu, Eesti keskaegset kunsti ja arhitektuuri. Lisaks sellele tegeleb ta kunstiteaduse ajaloo ja metodoloogia probleemidega ning maastiku-uuringutega. Õppetöös on keskendunud kunsti ja ühiskonna seostele ning kunsti tajumise teemadele.

Linda Kaljundi on ajalookultuuri dotsent ja keskajauuringute teadur. Doktorikraadi on ta saanud Helsingi ülikoolis, ennast täiendanud ja töötanud Soome, Rootsi ja Taani teaduskeskustes.

Teadustöös on ta tegelenud põhjalikumalt ristisõdade ja Euroopa keskaegse ekspansiooni ajalooga. Selle kõrval on ta osalenud interdistsiplinaarsetes projektides, mis on uurinud ilukirjanduse, maastiku ja pärandi ning kunsti mõju ajaloomälule. Õppetöös on ta keskendunud ajalookirjutuse ajaloo ja teooria ning mälu-uuringute teemadele. Lisaks teadusartiklitele ja teaduskogumike toimetamisele on Linda Kaljundi avaldanud ajakirjanduses teadust populariseerivaid kirjutisi, teadus- ja ilukirjanduse kriitikat ning kunstikriitikat.

Jaan Lahe on kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent. Doktorikraadi teoloogias sai ta 2009. a Tartu ülikoolis väitekirjaga, mis käsitles gnostitsismi ja judaismi seoseid. Tema juhendajaks oli maailma üks tuntumaid gnostitsismi eksperte, professor Kurt Rudolph Saksamaalt. Jaan Lahe on täiendanud ennast õpingute ajal Marburgi ja Berliini Humboldti ülikoolis ning töötanud külalisteadurina Erfurti, Bonni ja Heidelbergi ülikoolis.

Jaan Lahe uurimisvaldkonnaks on usundid Rooma keisririigis – erinevad nn idamaised kultused (Mithras, Isis), gnostitsism ja varane kristlus. Ta on tegev ka tõlkija ja esseistina ning antiikkultuuri populariseerijana.

Uku Lember on üldajaloo lektor. Ta on lõpetanud Tartu ülikoolis rahanduse eriala, õppis Kesk-Euroopa ülikoolis Budapestis ajaloo magistrantuuris ja doktorantuuris. Ta on täiendanud end Cornelli ülikoolis USA-s, University College Londonis Suurbritannias ja Uppsala ülikoolis Rootsis.

Peamised uurimisvaldkonnad on Nõukogude Liidu ajalugu, mälupoliitika, rahvuslus ja queer-ajalugu. Tema doktoritöö teemaks olid nõukogudeaegsed eesti-vene segaabielud, mida ta käsitles eluloointervjuude põhjal. Hiljuti on ta tegelenud pereajaloo ja muutlike mälestustega sõjalise konflikti aegses Ukrainas. Lähitulevikus asub ta koguma intervjuusid ja uurima Eesti nõukogude perioodi queer-ajalugu.

2015. aastal nimetati Uku Lember Teaduste Akadeemia noorteadlaste 3-minuti konkursi laureaadiks (vt videot).

Kristo Nurmis on ajaloolane ja Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituudi teadur. Ta teenis oma doktorikraadi Stanfordi ülikoolis Vene ja Ida-Euroopa ajaloo ala (2022). Kristo tegeleb praegu oma raamatuprojektiga, mis uurib Nõukogude Liidu ja Kolmanda Reichi legitimatsioonipoliitikat okupeeritud Balti riikides aastatel 1939-1953.

Kristo uurimisvaldkondadeks on Vene ja Ida-Euroopa ajalugu, võrdlev ajalugu, rahvusülene ajalugu, kommunikatsiooniajalugu, filmiajalugu ja ka mälu-uuringud. 

Priit Raudkivi on Ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse vanemteadur, doktoritöö kaitsnud keskaja ajaloost.

Tema esmane uurimisvaldkond on Eesti ja Läti keskaja (Vana-Liivimaa) ajalugu. Eriti on teda huvitanud Vana-Liivimaa ühiskondliku ülesehituse eripära ja siinsed võimusuhted. Viimased kümmekond aastat on teda paelunud ka keskkonnaajaloo problemaatika fookusega Läänemere idakaldale. Ta on uurinud globaalse mõjuga loodussündmuste (nt vulkaaniline tegevus ja sellest tingitud kliimavariatsioonid) ühiskondlikku mõju Eestis ja Lätis. Erihuvist Britannia ajaloo vastu on ta avaldanud kolm laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatut.

Aivar Põldvee on Ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse vanemteadur. Ta on õppinud Tartu ülikoolis ajalugu ja saanud seal doktorikraadi. Ta on ennast täiendanud ja uurimistööd teinud Rootsi, Saksamaa ja Läti teaduskeskustes.

Peamised uurimisvaldkonnad on eesti kultuuri, hariduse ja kirjakeele ajalugu varauusajal, eeskätt 17. sajandil. Töö Eesti Ajaloomuuseumis ja Eesti Keele Instituudis on teda sidunud interdistsiplinaarsete uurimisprojektidega. Ta on uurinud ka eestirootslaste ajalugu, varasemaid eesti aabitsaid ja eesti pseudomütoloogia kujunemist.