Humanitaarblogi

Antropoloogia eriala vilistlaste pilgu läbi

Kolm Tallinna Ülikooli antropoloogia eriala vilistlast räägivad, kuidas nad jõudsid oma erialavalikuni ja mida antropoloogia nende jaoks tähendab.

lapsed

 

Antropoloogia ei ole eriala, vaid viis näha, kogeda ja mõista maailma. See annab sügavama arusaama inimkäitumisest ja kultuurilisest mitmekesisusest ning oskused vahendamaks seda mõistmist ka teistele. Sa õpid märkama väikeseid detaile, nägema mustreid tohututes infohulkades ning seda süvitsi analüüsima. Omandad kogemuse suhtlemaks väga paljude erinevate inimestega: julguse igast uksest sisse kõndida, võõras inimhulgas tutvusi luua ning usaldust võita. Suudad võõra teemaga end kiiresti kurssi viia, näha tervikut ning luua seoseid. Selliseid oskusi saab rakendada väga paljudes valdkondades ja erinevatel ametikohtadel. 

Peale ülikooli lõpetamist olen rakendusantropoloogina töötades kaasa löönud väga eripalgelistes projektides: uurinud ümbrikupalkade probleemistikku ettevõtluses ning noorte ootusi ja vajadusi kohaliku tasandi otsustusprotsessides; analüüsinud suure avaliku sektori organisatsiooni valmidust üleminekuks tegevuspõhisele kontorile. Hetkel olen sukeldunud kübervaldkonna järelkasvu temaatikasse ning kaardistan Saaremaa elanike hoiakuid nõudepõhise transpordi osas. Lõin kaasa Riigkantselei kõrghariduse ja teaduse rakkerühmas, ettevalmistamisel on Arvamusfestivali paneel, kus võtame fookusesse kohaliku kogukonna hirmud ja valud seoses haldusreformiga ning koolivõrgu ümberkorraldamisega.

Naudin tohutult välitöid ja kogen jätkuvalt kõrvaltvaatajate imestust ja kadedust selle osas, mil moel õnnestub antropoloogidel võõrastele inimestele sedavõrd lähedale pääseda ning nii rikkalikku ja mitmekülgset infot koguda. Tule antropoloogiat õppima ja saad teada, milles peitub saladus!

 

Minu tee antropoloogiani algas üsna juhuslikult, kui elasin Türgis. Sattusin kokku mitmete inimestega, kes väitsid end olevat antropoloogid ja kelle maailmavaade avaldas mulle sügavat muljet. Hakkasin uurima, mida see kõlava nimega eriala endast kujutab ning kui avastasin, et Tallinna Ülikoolis on seda võimalik suisa õppida, ei olnud mul enam pikemat mõtlemist.

Oma bakalaureusetöös uurisin Tallinna aserbaidžaanlaste kodutunde loomist, korraldatud abielude rolli kodutunde tekkimisel ning hargmaisusega kaasnevaid väljakutseid. Pärast lõpetamist läksin aga USAsse Lähis-Ida uuringute magistrisse, kus vaatlesin Iraani tänapäeva müstitsismi transformeerumist. Ka seal kasutasin tänapäeva Iraani sufisid uurides paljuski antropoloogilisi meetodeid.

Hetkel töötan Postimehes reisiportaali Reisile.ee toimetajana. Kirjutan igapäevaselt reisimisega seotud artikleid ning juhin reisiteemalist podcasti “Reisikaja”. Antropoloogiast omandatud analüüsivõime ning oskus iga tavapärasena tunduvat ühiskondlikku nähtust justkui kõrvaltvaatajana mõtestada on minu arvates ajakirjanikutöös asendamatu. Olen veendunud, et mitmed intervjuud on mul õnnestunud just tänu antropoloogiast saadud omadusele hinnangut andmata ja siiralt huvi tundes inimestele läheneda. Teen justkui lõputut välitööd, kus iga päev on uued informandid.

Minu jaoks ongi antropoloogia suurim väärtus olnud iseenesestmõistetavuste ja stereotüüpide kaotamine, mis on muutnud mind avatumaks ning pannud ka ühiskonnaprotsesse sügavamalt analüüsima. Ma ausalt öeldes ei kujutagi ette ametit, kus need oskused kasuks ei tuleks.
 

Mina leidsin antropoloogia enda jaoks õige lihtsal viisil. Tegin nimekirja asjadest, millega tahaksin tulevikus igapäevaselt tegeleda - töötada erinevates riikides, õppida põhjalikult tundma erinevaid kultuure, maailmavaateid ja elamiseviise. Soovisin teha tööd, mis loob inimestele paranenud elutingimusi, mitte töötada “heategevuslikele” või “arenguabi”organisatsioonidele, mis kohalikele läänelikke käitumismustreid peale suruvad, õppida keeli ja suhelda maailma kaugeimais paigus just kohalike “päris” inimestega (mitte nendega, kes on töölepingu tõttu sunnitud minuga suhtlema, näiteks hotellitöötajad). Samas ei tahtnud ma ka olla elukutseline backpacker. Nii hakkasin otsima eriala, mis sellist igapäevaelu võimaldaks. 

Minu kirg oli ja on Aafrika manner. Tänu paindlikule ja mitmekülgsele õppekavale ja toetavatele õppejõududele TLÜs sain Aafrika ikka oma õpingutesse sisse põimida. Antropoloogia muutis minu maailmapilti ning aitas mul mõista minu varasemaid kogemusi Aafrikas. Nii saigi minu kirg “auru juurde” ning jätkasin oma õpinguid Londonis Aafrika Uuringute magistriprogrammis. 

Täna töötan Londonis ettevõttes, mis korraldab üle-Aafrikalisi ja energiavaldkonna konverentse, foorumeid investeermisvõimalusi tutvustavaid kõrgetasemelisi kohtumisi. Rõhk on muidugi taastuval energial. Minu igapäev sisaldab kas kontoris ürituse programmi koostamiseks uurimustööde ja telefoniintervjuude tegemist või erinevates Aafrika riikides kohapeal ürituse ettevalmistust ja kordaminemise tagamisest. 

Ei, ma ei ole täna ametlikult antropoloog, kuid mitteametlikult olen seda 100%. Kasutan oma õpingute käigus omandatud uurimise, erinevate inimestega suhestumise ja antropoloogiale omase kriitilise mõtlemise oskusi iga päev. Olgu see siis kontoris akadeemilistest ja ajakirjanduslikest tekstidest uurimisküsimusi välja töötades või Etioopias külameestega bussi oodates ja pudelikorkidega kabet mängides.

Vastuvõtt Tallinna Ülikooli tasemeõppesse kestab 23. juunist 4. juulini! Loe lisa antropoloogia eriala kohta.