Anu Printsmanni 15-aastane teekond kosmiliste juhtumiste ahelas
TÜHI maastiku ja kultuuri keskuse teadur Anu Printsmannil täitub tänavu veebruaris 15. tööjuubel. Sel puhul pöördus Humanitaarblogi tema poole mõnede teemakohaste küsimustega.
Oled Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna vilistlane ning töötanud mõnda aega TÜ Geograafia instituudis. Mis tõi Sind tööle Tallinna Ülikooli?
Maastiku-uuringutega puutusin kokku ülikooli 3. kursusel, algul loengutes ja hiljem juba tellimustööde ning projektide käigus. Bakalaureuse tasemel omandatud geoinformaatika ja kartograafia teadmised teenivad mind siiani. Inimgeograafia magistritöös lisandus arheoloogia aspekt ning seltskondlikult semiootika. Doktoriõpingute esimesel aastal viis kosmiliste juhtumiste ahel mind Eesti Humanitaarteaduste Instituuti (EHI) andma valikkursust Ajaloolise mälu arheoloogia. Vahepeal suundus töörühm tollasesse Ökoloogia instituuti, kuid samal ajal käis ettevalmistus Kultuuriteooria tippkeskuse loomiseks. Koos maastikupraktika ja -pärandi grandiga loodi maastiku ja kultuuri keskus EHIs, mis nüüd samuti oma 15. juubelit tähistab.
Geograafia ja maastik on minu südamesse jäänud, kuid nende uurimisvõimalused on laiad ning interdistsiplinaarsed hõlmates loodus- ja sotsiaalteadusi ning humanitaariat. EHIs ning praeguses Humanitaarteaduste instituudis (TÜHI) on selleks vabad käed. Seega võin end pidada digi- ja keskkonnahumanitaariks.
Viimastel aastatel oled olnud humanitaarteaduste instituudi maastiku ja kultuuri keskuse teadur. Milliste teemadega oled seal tegelenud?
Keskseks teemaks on olnud inimeste ja looduse ning keskkonna suhted ehk maastik. Ruumi kujunemist ning kujundamist olen uurinud erinevate projektide raames, mis on tegelenud ajalooliste, piiriüleste, kaitsealuste, valglinnastunud, rurbaansete, sesoonsete, soo-, põllumajanduslike, tööstus- ja kaevandusmaastikega. Viimased kaks projekti on puudutanud rannikumaastikke ja mereplaneerimist, mille oluline aspekt on merekultuur.
Kuidas on toimunud Su koostöö ülikooli teiste üksustega?
Mulle tundub, et Eesti on piisavalt väike selleks, et otsesuhtlus inimestega töötab peaaegu alati. Ülikooli bürokraatiast saab üle ja ümber. Instituutide "silotornid" siiski püsivad. Õpetan nii Loodus- ja terviseteaduste instituudis kui ka TÜHIs ning pall kukub vahepeal maha.
Silmad on särama pannud ELU õppeaine – ühekordse projekti tegemine võtab küll tohutult energiat, kuid aitab tavarutiinist välja murda.
Millised on olnud Su peamised publikatsioonid?
Hetkel olen kõige uhkem viimase artikli üle, mis peaks ilmuma kohe-kohe, kus koos kaasautoritega vaatasime maade tagastamise protsessi kolme aastakümmet moraaligeograafia vaatevinklist. Materjalidena kasutasime nii Riigikogu stenogramme, intervjuusid, ilukirjandust, statistikat kui ka kaarte. Leidsime, et katastripiirid on rahvusliku identiteedi referentssüsteem.
Millega hetkel tegeled ning milliste tulemusteni soovid jõuda alanud 2022. aastal?
Ühe projektina jätkan rurbaansete maastike uurimist ning teisega jõuan tagasi oma kodukohta, Ida-Viru maastike manu. Seal uurime, kas ja kuidas siiski tööstus- ja kaevanduspärandit saaks kultuuriturismi vankri ette rakendada.
