Karin Zurbuchen: minu töös olevad näited ja lood toonitasid, kui oluline on maitse- ja lõhnataju meie igapäevaelus

Mis ahvatles sind doktorantuuri astuma?

Ühelt poolt tiivustav eeskuju ning teisalt uudishimu ja kirg. Eeskujuks on olnud minu sõbrad ja kaasteelised, kellel rikastav doktorandi teekond edukalt läbitud, kes on mind oma sihikindlusega innustanud ja andnud mulle hoogu doktorantuuri astuma. Uudishimu ja kirglik huvi tajuvaldkonna ja sellega seonduvate teadussuundade, eelkõige tajulingvistika ning samuti armastus nn kodukeelte vastu. Eesti keel on minu emakeel, saksa keel on olnud aga enam kui 20 aastat ka minu kodu ja pere keel.

Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?  

Tajusõnavara, sh just maitse- ja lõhnasõnavara uurimused on tõusnud keeleteadlaste huviorbiiti alles viimase mõnekümne aasta jooksul. Eestis on see olnud üsna tagasihoidlik. Neist vähestest võrdlevatest tajusõnauurimustest on võrreldud eesti keele andmeid enamasti sugulaskeeltega või inglise keelega. Saksa keel on mänginud eesti kirjakeele arengus küll võtmerolli, ent sarnaseid tajusõnavarauurimusi  saksa keele kohta üllatuslikult seni ilmunud ei ole. Seepärast oli minu töö üks eesmärke seda tühimikku täita ja anda ülevaade sellest, milline on aktiivne maitse- ja lõhnasõnavara nii eesti kui ka saksa keeles. Kui võrrelda emakeele andmeid mõne teise keele andmetega, võimaldab see välja tuua just oma keeles esinevaid eripärasid. Võrdlus samalaadsete varasemate uurimustulemustega aitab ära näidata ja teha järeldusi, kuidas on  eesti keele maitse ja lõhnasõnavara ajas muutunud ja mis võib neid muutusi tingida, nt milline staatus on eesti- ja saksakeelses aktiivses maitsesõnavaras viiendaks põhimaitsesõnaks peetaval, jaapanikeelsel umamil jpm.

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?

Kas just salanipid, aga tasapisi kosunud kogemusest õppisin, et väsides tuleb osata aeg maha võtta ja puhata, ennast mitte süüdistada, ei heituda ega alistuda. Püsivus, kannatlikkus ja eneseusk viivad sihile ning homme on ka päev. Kui oma kirjutatut silm enam lugeda ei kannata, tuleb see kõrvale tõsta ja n-ö küpsema panna, et hiljem värskema pilguga naasta ning selge pea, puhanud vaimu ja uue motivatsiooniga nirust või keskpärasest hea teha. Kui täna õhtul tundub retsensioon või tagasiside ülekohtune või kuri-kriitiline, siis homme-ülehomme leiad sellest õige tera, mis nihutab asjad õigesse valgusesse. Ja mis peamine – kuula ja järgi oma asjatundlikke juhendajaid. 

Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?

Kõige põnevamaks kujunes keeleandmete kogumine. Küsitlesin kokku 126 katseisikut, kohtudes igaühega neist silmast-silma. Kuna maitse- ja lõhnakogemus on igaühe jaoks meist väga isiklik ning seotud vahetult oluliste mälestustega, siis reageeritakse meeleteemadele enamasti emotsionaalselt. Üpris tihti tekkis pärast katseid ja intervjuusid katseisikuga pikem usalduslik vestlus, mille käigus kirjeldati kentsakaid juhtumisi ja veidraid mälestusi. Oma jälje jättis COVID-19 pandeemia, mille ajal kaotatud lõhna- või maitsetajuga seonduvaid seiku küsitletud kirjeldasid. Näiteks kurtis üks austerlanna, kuidas ta oli sunnitud päevas mitu korda duši all käima, sest lõhnataju kadumise tõttu ei tundnud ta oma keha lõhna. Või teine näide maitsetaju kadumise kohta, kus üks sakslasest noormees tellis toitu oma lemmik Aasia restoranist, et teadlikult vältida rämpstoitu ning süüa värsket ja vaheldusrikast, sest maitse puudumisel oleks võinud ta suhu pista mida iganes. Need näited ja lood on väga kõnekad näitamaks ja toonitamaks, kui oluline koht on maitse- ja lõhnatajul meie igapäevaelus, millest endale liiga harva ja vähe aru anname ja räägime.

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?

Tark eluviis kätkeb endas nii avatud meelt, enesedistsipliini, pühendumist ja töökust, samuti teadlikkust, kriitilist meelt, vastutustundlikke teaduspõhiseid valikuid. See ei kehti pelgalt minu uurimisvaldkonna kohta, vaid laiemalt, arvestades isiklikku ja ühiskondlikku eluruumi ja teostust. 

Mida hindad oma juhendajate juures kõige rohkem?

Asjatundlikkust, tasakaalukust, toetust, innustamisoskust, hoolivust. Oli hetki, mil jaks oli raugenud ja masendus kippus kallale, aga ise pöörduda ei tihanud. Ja just siis potsatas postkasti sõbralik järelepärimine, et kuidas mul läheb ja kas ma abi vajan. See andis kindlustunde, et jaksan lõpuni. Siinkohal tahan veel eraldi rõhutada, et minu toredatel juhendajatel on väga muhe huumorimeel, mis on teatud olukordades olnud asendamatu abimees. Suur aitäh!

Loe Karin Zurbucheni doktoritööd