Kes on meie uued doktorid ehk kuus küsimust Halliki Põldale ja Riho Paramonovile
Igal aastal saab Tallinna Ülikool endale juurde hulga doktoreid, keda sügisel pidulikult promoveeritakse. Selleks, et meie doktorite kohta rohkem teada saada ja innustada ka teisi helgeid päid õpinguid doktorantuuris jätkama, küsib Tallinna Ülikool viimase aasta jooksul väitekirja kaitsnud tublidelt inimestelt, millega nad praegu tegelevad, mida õpingute ajal kõige rohkem iseenda kohta õppisid ning millised on head näpunäited, kuidas kaitsmise päeval minimaalselt närveerida ja end enesekindlalt tunda.
Halliki Põlda kaitses aasta alguses väitekirja, milles uuris, kuidas mõeldakse, räägitakse ning kirjutatakse andekusest, seda nii teadus- kui ka üldkeeles.
- Mille järgi oma doktoritöö teema valisid ehk miks just andekuse teema?
Halliki Põlda: Minu doktoritöö teema tulenes ühelt poolt uudishimust, kuidas sedavõrd tuntud fenomeni tegelikult keeles tõlgitsetakse (mis on andekust kirjeldavate tekstide taga) ja teiselt poolt üldse huvist sotsiaalsete fenomenide keelelise konstrueerimise vastu. Kõige suurem põhjus on siiski see, et andekuse ja annetega kokkupuutununa valutan südant, et andekus on ühiskonnas tagaplaanil, minu võimalus on seda uuringute kaudu esile tõsta, teaduspõhiselt ühiskonda mõjutada.
- Kus praegu töötad ja kuidas rakendad oma töökohal doktoriõpingute ajal saadud teadmisi?
H.P: Töötan Tallinna Ülikoolis õppejõuna ning põhitöö kõrvalt ka täiskasvanukoolitajana. Minu doktoriõpingute ajal kogutud teadmised on olulised igapäevases teadus- ja õppetöös, doktoritöö tulemused aitavad arendada ja toetada minu õppijate andeid.
- Mida doktoriõpingute ajal kõige rohkem eelkõige iseenda kohta õppisid?
H.P: Sain aru, et olen valinud olulise ja ühiskonda puudutava teema ning mõistsin ja väärtustan, kui suur õnn oli olla sedavõrd (elu)targa inimese (keeleteadlane, emeriitprofessor Krista Kerge) juhendatav. Õppisin olema iseseisev uurija – see on vast minu suurim saavutus. Põnevaid ja inspireerivaid ning olulisi asju, mida uurida, on maailm täis.
- Millised on Sinu hobid/harrastused, mis aitavad teadus- ja igapäevatöö kõrval vaimu värskena ja mõtted erksana hoida?
H.P: Minu suurim huvi ja hobi on muusika. Laulan ise kooris ja kuulan palju muusikat. See lõõgastab ja laeb. Lisaks on mul pere ja kaks imearmsat koera. Kutsud nõuavad pikki jalutuskäike looduses ja see tasakaalustab hästi raamatukogus ja arvuti taga istumist. Kirjutasin oma doktoritöö analüütilise ülevaate sajandi soojemaks suveks tituleeritud suvel (eelmisel suvel) ning nautisin nii suvist loodust kui ka kirjutustunde jahedas toas.
-
"Minu soovitus tuleneb minu doktoritöö tulemusest: arendades ja väärtustades iseenda andeid toetame, märkame ja väärtustame ka teiste omi. Kui sul on annet loetut mõista ja mõtestada, mõtestatut kirja panna ja kirjapandut maailmaga jagada, siis palun tule doktorantuuri.."
Halliki Põlda, humanitaarteaduste instituudi doktor
Kuidas julgustada ka teisi helgeid päid jätkama õpinguid doktorantuuris?
H.P: Minu soovitus tuleneb minu doktoritöö tulemusest: arendades ja väärtustades iseenda andeid toetame, märkame ja väärtustame ka teiste omi. Kui sul on annet loetut mõista ja mõtestada, mõtestatut kirja panna ja kirjapandut maailmaga jagada, siis palun tule doktorantuuri.
- Mõni hea näpunäide või soovitus (toimiv!), kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida?
H.P: Selleks on väga lihtne nipp. Sa ei närveeri, kui sa tunned oma uuritavat fenomeni ja uurimisainest paremini kui kõik saalisolijad, k.a oponendid. Sa tunned oma uurimisainest aga kõige paremini siis, kui oled oma doktoriõpingute ajal olnud uudishimulik, pühendunud ja vaimustunud. Siis sünnib kaitsmisolukorras ime, mida ei oska kirjeldadagi, soovitan seda kogeda, selle nimel tööd teha, oma andeid arendada.
Riho Paramonov kaitses juunis doktoritööd, milles uuris moderniseerumist avaliku privaattranspordi näitel, täpsemalt voorimeeste ja taksojuhtide teenuseid.
- Mille järgi oma doktoritöö teema valisid ehk miks just taksonduse teema?
Riho Paramonov: Sarnase teemaga olin tegelenud juba varem. See vajas lõpetamist. Nägin teemas potentsiaali iga nurga pealt.
- Kus praegu töötad ja kuidas rakendad oma töökohal doktoriõpingute ajal saadud teadmisi?
R.P: Tegelen kirjastamisega. Raske on hinnata, millal leiavad kasutamist doktoriõpingute ajal saadud teadmised, millal mingid muud teadmised.
- Mida doktoriõpingute ajal kõige rohkem eelkõige iseenda kohta õppisid?
R.P: Kuigi arvan, et iseenda tundma õppimiseks on märksa paremaid olukordi-võimalusi, võiks see loetelu olla siiski üsna pikk. Üks asi, mis tekitas imestust, olid suhteliselt õiged rõhuasetused ja mõttesuundumused varasemates töödes, mis valmisid ajal, mil ma polnud peaaegu üldse kursis teooriate, teiste uurijate töödega jms. Minu eelis oli see, et olin doktorantuuriks 100% valmis, mistõttu jäid ära kõik need valusad pettumused, mida seal teinekord ette tuleb.
- Millised on Sinu hobid/harrastused, mis aitavad teadus- ja igapäevatöö kõrval vaimu värskena ja mõtted erksana hoida?
R.P: Doktoritöö kirjutamise viimastel aastatel võisin hobidest ainult mõelda. Erilist puudust tundsin võimalusest lugeda ilukirjandust. Aga üldiselt olen vist igav inimene. Meeldib kunst, eriti selle äärealad, nt tätoveeringukunst ja aerograafia, millest viimast viljelen isegi. Vanad autod ja customid, ettevõtlus ja kapitali loogika jm. Inimese maailmas on palju huvitavat, oleks üsna mannetu piirduda vaid teadusega.
- Kuidas julgustada ka teisi helgeid päid jätkama õpinguid doktorantuuris?
"Minu eelis oli see, et olin doktorantuuriks 100% valmis, mistõttu jäid ära kõik need valusad pettumused, mida seal teinekord ette tuleb."
Riho Paramonov, humanitaarteaduste instituudi doktor
R.P: Kõigepealt tuleb läbi mõelda, kas ja milleks doktorantuur. Doktorantuuri ei tohiks suhtuda, kui aja ja ruumi täitesse, sest lõppu jõudmiseks on vaja üliintensiivset pingutust (kui pole just geenius). Pärast doktorantuuri (või juba stuudiumi ajal) võib saabuda kerge pettumus – selgub, et doktoreid polegi tegelikult vaja. Mina võtsin seda kui suurepärast võimalust keskenduda tööle, mida tahtsin kirjutada ja lõpetada alustatu. Ja võimalused saada osa ülemaailmsest teadlusringlusest on hullupööra head (kahjuks ei saanud neid ise eriti kasutada, sest muidu kirjutaksin tänase päevani). Juba nende võimaluste pärast võiks doktorantuuri paariks aastaks pikendada.
- Mõni hea näpunäide või soovitus (toimiv!), kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida?
R.P: Inimesed on erinevad. Minu meelest pädeb siin ainult üks soovitus: kirjutatagu hea töö. Teine soovitus kõlaks nii: käige regulaarselt konverentsidel, esinege, kus vähegi võimalik – kõik see karastab ja teeb vaimu tugevaks. Aga muidu: kaitsmise päevaks on kõik juba täiesti selge, nii et polegi millegi üle põdeda.
