Kristjan Sander: lääne inimestel on küttide-korilaste eluviisist võtta üle nii mõndagi
12. juunil 2023 kaitses Kristjan Sander Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritööd teemal "A tradition of mobility: land use dynamics of Stone Age hunter-gatherers in West Estonian Lowland (app. 5300–2600 BC)" ("Rändluse traditsioon: kiviaja küttide-korilaste maakasutuse dünaamika Lääne-Eesti madalikul (umbes 5300-2600 eKr)"). Juhendajateks olid professor Hannes Palang ja professor Aivar Kriiska.
Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?
Idee tuli juhendajalt professor Aivar Kriiskalt ja ma olin nõus, sest see oli kõige suurem lünk Eesti kiviaja uurimises, mida ma tundsin ennast võimelisena täitma.
Kuidas muudab sinu uurimistöö maailma (kasvõi natukene)?
Seni oli kogu Läänemere idakalda kohta üleval küsimus, mida paljud uurijad olid märganud, aga mitte keegi veel vastanud — kui etnograafiliste paralleelide alusel ei pidanuks kiviaja kütid-korilased olema täielikult paiksed, siis kus on nende ajutised peatuspaigad? Mul õnnestus esmakordselt küllalt suurte alade kohta näidata, et nende kasutamine pika aja jooksul ainult hooajaline oligi. Kui palju arheoloogia või ajalugu üldse maailma muudavad, on muidugi alati vaieldav küsimus.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Mul ei ole mingeid salanippe. Täiesti avalikult tegelen ainult asjadega, mis mind huvitavad ja mulle rõõmu ning rahuldust pakuvad.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Kirjutamise ajal ei juhtunud midagi erilist, aga välitööde ajal nii mõndagi. Kõige toredam aga oli algus, kõige esimene leid. Oli väga ilus päikesepaisteline varakevadine ilm aprilli alguses 2015. aastal. Olime just pööranud autoga Keila-Haapsalu maanteelt Nõva poole, kui märkasin, et teepeenra hooldustööde käigus oli tee kõrvale tekitatud pikk riba, kus puhas liiv väljas. Peatusin, astusin autost välja, jõudsin ühe sammu teha ja korjasin maast kõõvitsa — kena väikese tervikliku kiviaja inimese tööriista. Kontekstiks, mõni teine kord tuli uduvihmaga päev otsa mööda põlde trampida ja heal juhul leidus kolm killukest kivitöötlemisjääke. Muidugi ei ole terviklik ese teaduslikus mõttes tingimata informatiivsem kui töötlusjääk, aga ikkagi on hea tunne leida.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks "tark eluviis" ?
Küttide-korilaste eluviisist tasub nii mõndagi tähele panna, aga see on muidugi etnograafia, mitte arheoloogia valdkond, jäädes minu uurimistööst valdavalt eemale. Näiteks on tänapäeval väga populaarne uurimisteema küttide-korilaste eluviisi uuringud ja küsimus, mida peaks lääne inimene sealt üle võtma, et elada tervislikumalt (jah, rohkem tuleb kõndida ja vähem suhkrut õgida). Sel on minu arheoloogiliste tõlgendustega otsene puutuvus olemas: rekonstrueerimaks tollaste gruppide hooajalist mobiilsust, on oluline teada nende keskmisi liikumiskiirusi. Kaugemalt on mulle väga sümpaatne, kuidas vaimsete häirete kompleks, mis meie kaasaegses ühiskonnas inimese tihtipeale invaliidiks muudab - pean silmas erinevaid psühhootilisi seisundeid, arvatavasti valdavalt seotud skisofreeniaga - on paljudes niinimetatud primitiivsetes ühiskondades normaalsuse osa. Indiviidi puhul, kes hakkab kuulma kummalisi hääli ning nägema nägemusi, on seal asi selge — ta põeb šamaanihaigust ja kui ta selle läbi teeb ja nii-öelda vaimudega suhtlemise oma kontrolli alla saab, siis on ta edaspidi kõigi poolt aktsepteeritud vajaliku elukutse esindaja, mitte eluheidik, kellest eemale hoida.
Mõni hea näpunäide või soovitus, kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida?
Tuleb teada oma teemat ja vallata keelt, milles esitlus ja diskussioon toimuvad. Kui olla mõlemas kindel, küll siis ka kõik laabub. Kummagi saavutamiseks on doktorandil aastaid aega.
