Mari Uusküla: „Mu vanaema oli kunstnik, kes meeldis inimestele. Ja tema armastas inimesi.“
29. oktoobril avati Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu galeriis akvarellisti ja joonistaja Valli Lember-Bogatkina 100. sünnipäevale pühendatud näitus „Sugulasrahvastel külas. Joonistusi ja akvarelle.“ Kuidas kirjeldada Valli loomingut ja milline ta inimesena oli, rääkisid Valli lapselaps, Tallinna Ülikooli lingvistika ja tõlketeaduse dotsent Mari Uusküla ning keraamikust poeg Georg Bogatkin.
valli Lember-Bogatkina poeg Georg Bogatkin ja lapselaps Mari Uusküla näituse avamisel
Valli Lember-Bogatkina oli akvarellist ja joonistaja, kes joonistas peaasjalikult maastikke ja portreesid, ent vahel katsetas ka abstraktsemate lähenemistega. Poja Georg Bogatkini sõnul oli tema ema suur joonistaja, kelle looming on ennekõike inimsõbralik. „Ta leidis alati tee inimeste südametesse,“ ütles Georg ning lisas, et on palju kodusid, mille seinu tema ema maalid kaunistavad.
Ka Valli lapselaps Mari Uusküla nõustus isaga ja lisas, et Valli kunst kõnetab inimesi. „Ta oli kunstnik, kes meeldis inimestele. Ja tema armastas inimesi,“ ütles Mari ja lisas, et tema jaoks oli Valli üks kõige paremaid kunstnikke üldse.
Valli joonistas väga palju ning Mari sõnul oli vanaema ehk vahest isegi liiga produktiivne kunstnik – rohkem kiputakse ju hindama neid, kes teevad pigem vähe. Valli looming on Mari sõnul stiililt realistlik, kuid aeg-ajalt leidub selles ka impressionismi puudutusi.
Maalides kasutas Valli peamiselt helgeid toone ning joonistas seda, mida nägi. Mari sõnul erineb aga Valli viimane töö kõikidest teistest. „See oli abstraktne ning sellel on kujutatud tunnel, mis läheb lõpus tumepruuniks,“ kirjeldas Mari ning ütles, et vanaema viimasest tööst kajastub justkui nukrus ja meeleheide.
Lendav leedi, kelle fotoaparaati asendas joonistusplokk ja pliiats
Valli on perekonnal meeles ellusuhtumisega, mille puhul leidus mistahes olukorrast väljapääs. „Ta oli üdini positiivne ja reisis väga palju ning sestap kutsuti teda lendavaks leediks,“ ütles Mari.
Küll aga pakkus elu Vallile omajagu karme hoope. „Minu vanaema abikaasa suri noorelt – 49 aastaselt. Vanaema läks talle toona rongijaama vastu, kuid enne kui rong jõudis jaama kohale, oli mu vanaisa oma maise teekonna jõudnud lõpetada,“ rääkis Mari ja lisas, et ta ei ole oma elu jooksul kohanud suuremat armastust, kui oli tema vanaema ja vanaisa vahel.
Vaatamata traagilisele kaotusele kasvatas Valli kaks poega optimistlikku ellusuhtumisega üksinda üles. Mari mäletab vanaemast ka seda, et ta oli väga hea inimeste võõrustaja. „Isegi kui kodus polnud suurt midagi süüa, suutis Valli külaliste tulekuks pidulaua valmis meisterdada,“ meenutas Mari.
Poeg Georg mäletab emast seda, et vaatamata olukorrale, võis Valli alati paberi ja pliiatsi haarata, et joonistama hakata. „Minu emaga oli nii, et ükskõik kuhu ta läks, oli tal joonistusplokk kaasas. Teinekord võttis ta ka seltskonnas viibides paberi ette ja asus joonistama. Ta ei saanud joonistamisest üle ega ümber,“ ütles Valli poeg Georg ja lisas, et ema ei kasutanud kunagi fotoaparaati.
Mari sõnul pühendas vanaema Valli kogu oma elu kunstile, sest seda ta armastas. „Kujuta ette inimest, kes teeb ainult seda, mida ta tõeliselt tahab – minu vanaema oli täpselt selline,“ ütles Mari.
Valli 100. sünnipäevale pühendatud näitus
29. oktoobril Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu (Rävala pst 10) galeriis avatud näitusel saab Georg Bogatkini sõnul näha Valli Lember-Bogatkina akvarelle nii Eesti kui ka Soome maastikest. Ühtlasi saab näitusel tutvuda portreedega hõimurahvastest: komidest ja maridest.
„Aga ma pean ütlema, et sellel näitusel on väga väike osa Vallist. Ta ampluaa on tegelikkuses oluliselt laiem. Ta on loonud palju portreesid ja erinevaid maastikke,“ ütles Georg ja lisas, et seega on ruumi uuteks näituseks veel palju.
Akadeemilise raamatukogu galeriis saab näitus külastada igal argipäeval kella 10 kuni 19, laupäeviti kuni kella 15. Pühapäeviti on raamatukogu suletud. Näitus on avatud kuni 10. detsembrini.
