Merilyn Meristo raamatu "Minu Sri Lanka" kirjutamisest: see oli magusvalus
Oktoobrikuus ilmus prantsuse keele dotsenti Merilyn Meristo sulest raamat "Minu Sri Lanka". "Mulle meeldis kõik esimesest hetkest alates. Ka need vannitoas hambaharjade peal ringi askeldavad sipelgad - kõik oli uus ja põnev," meenutab Meristo enda esimest Sri Lanka külastust, millest on tänaseks möödunud 18 aastat.
Soojad ja troopilised maad on mulle alati meele järgi olnud. Sri Lanka looduse lopsakuses on võimatu ükskõikseks jääda ja usun, et mulle meeldis kõik esimesest hetkest alates. Ka need vannitoas hambaharjade peal ringi askeldavad sipelgad - kõik oli uus ja põnev. Me lendasime kolm kuud hiljem tagasi, aasta oli 2007. Ja siis uuesti aasta pärast ja nii ta läks. Minu esimene Sri Lanka külastus leidis aset mitme asjaolu kokkulangemisel, mille seas oli oma roll ka õnnel. Enne, kui tekkis püsikoostöö Kelaniya ülikooliga, olin seal mitu korda käinud, aga puudus pidepunkt ja põhjus ikka ja jälle tagasi minna. Kuni ühel päeval tuli mu meilboksi kutse kandideerida Erasmus Asia Impact programmi, mis võimaldab õpetamist valitud Aasia riigi ülikoolis. Ma ei kahelnud hetkegi, kas kandideerida või mitte. Olin varem käinud kogumas ühe oma doktoritöö uuringu tarbeks andmeid Sri Lanka õpetajatelt ja tundsin juba veidi kohalikku konteksti. Kandidaatide eelvalik tehti Euroopa Komisjonis. Usun, et mu profiil ja motivatsioonikiri said määravaks, sest lõppvaliku kandidaatidest tegi just prof. Neelakshi Premawardhena – inimene, kellega mind seob senini nii tööalane koostöö kui ka isiklik sõprus.
Valjult rääkimist peetakse ebaviisakaks ehk suures auditooriumis oli keeruline pidada keeletunde
Üliõpilastele õpetasin seal prantsuse keelt, eriti just suulise kõne arendamist läbi kõikvõimalike aktiivõppe meetodite ja rühmatööde. Samuti olen teinud seal uurimismetoodika seminare nii bakalaureuse- kui ka magistritasemele. Õppejõududele tutvustasin keeleõppe metoodikat, alustades teoreetilisest raamistikust, mida toetas hariduspsühholoogia, ning lõpetades konkreetsete meetodite ja võteteni. COVIDi ajal viisime läbi palju seminare Zoomi vahendusel.
Koolisüsteem on neil pärit brittidelt ja nagu Aasiale kohane, on seal väga suur võistluslikkus. Ainult parimatest parimatele kooliõpilastele avanevad järgmiste tasemete uksed. Kuigi ma õpetan ülikoolis ja otsest kogemust koolis õpetamisega mul pole, olen töötanud sealsete õpetajatega, kelle puhul olen märganud nende tugevaid lingvistilisi teadmisi. Minu panus on olnud neid didaktiliste teadmistega toetada, sest keeleõpetamise metoodikas on nad vähem ettevalmistatud.
Ehkki Kelaniya ülikool on tuntud oma kaasaegse ja innovaatilise lähenemise poolest, on seal veidi sellist ajas tagasiminemise hõngu - vanad ja väsinud auditooriumid, riiulitel tolmavad paksud kladed ja köidetud lõputööd. Teisalt on aga üliõpilased aga väga sarnased meie omadega. Alguses ettevaatlikud ja kidakeelsed, aga lähemal tutvumisel avanevad rõõmsad ja energilised üliõpilased - noored on noored igal pool.
Kui aga rääkida Eesti ja Sri Lanka erinevustest, siis valjusti rääkimist peetakse ebaviisakaks, mis tähendab, et suures auditooriumis lihtsalt ei kuule üliõpilaste suulisi vastuseid. Ma ei kujuta ette, kuidas saab keelt nii õppida. Mulle, kui valgenahalisele ehk suddhile, on mõistlikkuse piirides kultuuriliste vigade tegemine lubatud, seega rääkisin valju häälega, et ka tagumiste ridade üliõpilased mind kuuleks. Lisaks koondasin neid rühmadesse, kus julgustasin kõvemini rääkima, seletades samal ajal, et omaette rääkides suuline keel ei taha areneda nii kiiresti, kui võiks. Tegelikult ei tekkinud sellest kellelegi "traumat" ja meil olid päris lõbusad loengud. Teine erinevus on see, et otsekohesus ja sirgjooneline kõnestiil on neile võõras. Kui jutt puudutab kas midagi vähem meeldivat või ka millegi eitamist, siis seda tehakse enamasti ümber nurga ja "ei" vastuse saamine ei selgu alati kohe, vaid tuleb hiljem asjade käigus välja.
Suhtumine haridusse on neil ka veidi teistmoodi. Kuivõrd kõik haridusastmed on nii konkurentsitihedad, siis mulle näib, et ülikoolis õppimist väärtustatakse ehk enam kui meil. Eestis on see pigem iseenesestmõistetav paljudele, aga seal mitte tingimata. Sri Lanka on kirjaoskuse poolest maailma tipus, jääb kõrgharidus paljudele kättesaamatuks. Seda, et üliõpilased puuduksid loengutest või väljalangevus oleks suur, pole ma sellise murekohana kui meil kohanud.
Sri Lanka mõistmiseks võib kuluda aastaid
Kultuurišokki kogesin ka väljaspool ülikooli. 2007. aastal, kodusõja ajal, oli turism veel vähearenenud ja kindlates piirkondades, mis tähendab, et kui sattusid väljapoole turismipiirkonda võis kogeda hetki, kus valgenahaliste saabudes mõnda söögikohta aeti kohalikud minema või kaugemale istuma. Mind kohutavalt häiris ja see ei olnud ühekordne intsident, vaid esines ikka mustrina. Õnneks midagi sellist tänapäeval enam ei kohta. Sama fenomeni kohtab varem väljaantud singali keele õpikutes, kus näidislaused on sageli valge inimese teenindamisele suunatud. See on briti koloniaalvõimu tagajärg, aga seda nii ehedalt ise kogeda oli ebameeldiv.
Sri Lanka suurimad võlud peituvad aga looduses ja kultuuris. Minu absoluutne lemmikkoht on Colombos Beira järve ümbrus, kus pilvelõhkujate vahel näeb mürkrohelise vee peal või kaldal justkui loomaaeda, alates haigurtest ja pelikanidest ning lõpetades varaanide ja madudega. Sellest paigast unistan sageli. Ja lemmikhetkedes on sageli just ootamatud kohtumised faunaesindajatega. Sealne loodus tõmbab nii tugevalt, et ükski püha tempel ei saa kahjuks minu jaoks nii oluliseks, kui on Sri Lanka loodus. Samuti mulle väga meeldib budausu täiskuu ehk igakuise poya tähistamine - siis näeb võimast rongkäiku, kust ei puudu tantsijad, rakshade ehk maskide kandjad ja kaunistatud elevandid. See on nii suur osa Sri Lanka kultuurist ja rongkäigu kui sümbolite jada mõistmiseks võib kuluda aastaid.
Kui aga plaanid kunagi Sri Lankat külastada, soovitaksin Colombos olles jalutada Beira järve ääres, külastada Kandy ja Galle'i linnu, süüa eemal turistilõksudest rice and curry’t ning nautida maailma parimaid värsketest (kohati tundmatutest) puuviljadest tehtud smuutisid.
Raamatu "Minu Sri Lanka" kirjutamine oli magusvalus
Raamatu "Minu Sri Lanka" idee pakkus välja Epp Petrone. Kokkuleppeni jõudsime juba 2019. aastal, kuid siis tuli COVID ja seisak turismitööstuses. Kuni ta eelmisel aastal meelde tuletas ja ehkki mul oli kogu aeg meeles ning mõned peatükid olid isegi juba valmis, siis ilma kindla surveta on raske end distsiplineerida. Leppisime ajakava kokku ja sellest suutsin kenasti kinni pidada, ehkki tempo oli suur.
Ent raamatu kirjutamisega kaasnesid ka mõned väljakutsed. Esiteks, tulid paljud lood korraga meelde ja siis oli suur väljakutse need kõik paberile saada, enne, kui uuesti meelest lähevad. Ma istusin ja toksisin klaviatuuri meeleheitliku kiirusega. Mõned seigad jäidki raamatust välja, sest meenusid liiga hilja. Ma olin nende aastate jooksul pidanud blogi või mõnel muul viisil teinud ülestähendusi, ilma nendeta oleks raamat palju vaesem olnud. Teiseks, ma elasin raamatus kirjeldatuid sündmusi uuesti läbi. Kohati oli see teraapiliselt magusvalus, meenutades mõnda eriti kaunist või vastupidi, piinlikku olukorda. Srilankalastega konsulteerisin ka aeg-ajalt, aga nagu ikka, mõnest nähtusest võivad ka neil täiesti vastukäivad arusaamad olla, siis valisin enda seisukoha. See mulle selle "Minu" sarja juures kõige rohkem meeldibki, et see on autori lugu ja tema nägemus konkreetsest maast.
Enda raamatu pühendasin ka Neelakshitile, keda pean võtmetegelaseks kogu oma Sri Lanka teekonnal. Tema avas järjest uksi ja mina muudkui sisenesin sügavamale ja sügavamale.