Humanitaarblogi

Praktika Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis: kunst, filosoofia ja aistingute väli

Nüüdiskunst ei paku alati vastuseid ega ühetaolisi tõlgendusi, kuid kutsub kogejat küsima: “Mida see minus käivitab?” või “Kuidas see suhestub sellega, mida olen tundnud, mõelnud, kogenud?” Võrdleva filosoofia programmi magistrandina soovisin ma uurida neid kogemusi, mis sõnadesse ei mahugi. Siis avanes ruum, kus kohtusid filosoofia ja kunst, haridus ja isiklik kogemus. 

pilt

Olen viimased kümme aastat töötanud laste ja noorte huvihariduse valdkonnas, keskendudes eelkõige muuseumihariduse arendamisele. Minu töö on olnud seotud haridusprogrammide loomise, töötubade läbiviimise ning arenguprotsesside kujundamisega erinevates kultuuriasutustes. Minu peamine sihtgrupp on pigem lapsed ja noored vanuses 5-19, kuid mul on olnud võimalus töötada ka täiskasvanute erivajadustega gruppidega – näiteks dementsusega eakate inimestega. Sageli märkamatult, ent ometi oleme läbinisti haavatavad selles, mis puudutab identiteeti või sotsiaalseid pingeid. Muuseumipedagoogika roll ei ole mitte üksnes toetada kunsti mõistmist, vaid eelkõige aidata inimestel leida iseennast ühiskonnas, inimlikes suhetes ja tihti ka marginaalsetes küsimustes, mida kunst peegeldab. See on tundlik töö, mis aitab kujundada tulevikku – läbi tähenduste loomise, aga ka nende kehalise kogemise ja sõnastamise. Minu jaoks on kolm põhimõttelist põhjust, miks muuseumipedagoogika peaks leidma kindla koha just kaasaegse kunsti rüpes: empaatia arendamine, kriitilise mõtlemise kujundamine ning võimalus sügavaks, ka keeleväliseks enese kogemise ja mõtestamise viisiks. Suhestudes kunstniku maailmapildiga areneb vaataja oskus võtta see ajutiselt omaks, tunnetada teise inimese kogemust ja laiendada omaenese reaalsusetaju. Kriitiline mõtlemine ei tähenda pelgalt kahtlemist, vaid võimet peatuda, küsida, näha seoseid ja märgata struktuure – kaasaegne kunst pakub ideaalse pinnase sellise mõtlemise harjutamiseks, see kutsub vaidlema, märkama, peegeldama. Kunstiteose ees võib inimene tajuda midagi, mida ta pole osanud või julgenud varem öelda. Kui sellele järgneb ruum aruteluks, vaikuseks või loominguliseks vastuseks, saab kogemus tähenduslikuks ja transformeerivaks. Siin muutub pedagoogiline protsess ise loovaks, kaasavaks ja ravivaks.

Praktikale minnes seadsin endale eesmärgiks arendada oma oskusi täiskasvanute hariduse ja juhendamise vallas, sealhulgas tudengite kaasamisel, ning katsetada kunsti ja filosoofia lõimimist seminari formaadis. Tänu kuraator Tamara Luugi toetusele ning näitusele “Valeri Vinogradov ja Vladimir Yankilevsky. Elementaarsed vormid ja tunnete anatoomia” (25.01–6.04.2025, Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis) avanes mul erakordne võimalus süvitsi tegeleda just filosoofiliste kontekstidega, mida kaasaegne kunst endas kanda võib. 

Avades mänguliselt näituse sisu noorematele kooliastmetele, oli mul samal ajal võimalus luua filosoofilisi arutelusid gümnaasiumiõpilastega ning süveneda koos nendega modernismi ajatelje murdepunktidesse. Praktika kulminatsioon langes seminarile, mille käigus sain koos bakalaureuseõppe filosoofia tudengitega süveneda mõisteanalüüsi ja kunstnike loomingu reflektsiooni. Kasutasin avatud küsimusi ja selliseid visuaalse tõlgendamise tööriistu, nagu VTS metoodika ja aeglase vaatamise strateegia. Nad lubavad luua ruumi vaatluspõhisele dialoogile. Yankilevsky ja Vinogradovi näitus avas terviklikud tajumaastikud, kus kunst pole mitte illustratsioon mõttele, vaid ruum, kus aistingud ja mõtted elavad, põrkuvad, voolavad – ja kehastavad end iseeneslikult. Selles vaimses ruumis sisemaailm ja välismaailm peegeldavad teineteist, kommenteerivad ja mõtestavad – selle najal loovad kunstnikud rikkaliku ja dünaamilise keskkonna, mis on laiem, kui nähtav reaalsus. Koostöös praktikajuhendaja Liisi Keedusega koostasime tudengitele küsimusi, mis võimaldasid näitusega suhestuda filosoofilise vaatepunkti kaudu. Lasin kõigepealt grupil iseseisvalt näitusega tutvuda, keskendudes sellele, milliseid kursusel käsitletud filosoofiaid saaks kasutada, et seletada kunstniku võimalikku ideede maailma. Pärast tegime ühise ringkäigu, peatudes pikemalt iga teose juures ja avades sügavamaid diskussioone. Niisugused olid meie põhilised tähelepanekud ja olulised vaatepunktid, milleni koos filosoofia tudengitega jõudsime. 

Vladimir Yankilevsky. 

Milline on Yankilevsky inimesekäsitlus? Kuidas suhestub inimene ühiskonnaga? Mitmed seeriad (Mutandid, Jumalik komöödia, Inimesed kastides jt) kutsuvad vaatama ühiskonda justkui “kosmosest” – sellisest võõrandunud perspektiivist, kus normid ja reeglid ei paista enam iseenesestmõistetavad. Kunstnik tunnetab neid ühiskonna mustreid kui midagi võõrast, mis teda ümbritseb ja vormib, kuid mille suhtes tal jääb alati õigus küsida: äkki prooviks teisiti? Kas eksisteerib üldse „ühiskonna-eelne“ inimloomus? Kas leidub mitte muteerunud inimesi? Kuidas ja millisel hetkel hakkab inimene ennast paigutama ja sobitama erinevatesse kastidesse? Kas need on süsteemi poolt peale surutud kastid – või hoopis minu enda kaitsemehhanismid, ennetav vangla, mille ma loon lootes, et pääsen välise surve eest? Kõik need küsimused viisid tudengeid muuhulgas ka järelduseni, et selline mutant-olek on protsessuaalse maailmapildi lahutamatu osa. Viimases pole inimene kunagi "valmis subjekt". Yankilevsky inimene on ühtaegu lõksus ja sellest lõksust teadlik, mis on juba iseenesest vabaduse ja muutuste eeldus. Yankilevsky pakub vaimseid mõtteharjutusi, mis lubavad vaadata enda sisse ja avastada: kas me oleme nõus sellega, mida meile peale surutakse – või saame me vabalt valida ja iseennast konstrueerida? Läbi keha- ja meeleorganite nihestamise oma graafilistes teostes kutsub ta uudishimulikult vaatlema maailmas toimuvat uue nurga alt. Ta laseb joonel kujutada olemise hetkeseisu, luues läbi selle uue aistingulise maastiku.

tunnete anatoomia

(Repro: Vladimir Yankilevsky, “Tunnete anatoomia” albumist, 1972) 

Yankilevsky teosed on fenomenoloogilisi mõisteid kasutades kui visuaalsed epoché’d, mis võimaldavad hetkeks peatada eelarvamused ja vaadata maailma mitte läbi kausaalse loogika, vaid olemise hetkelisuse ja selle noemilise taju. “Läbielamiste ruumi” seerias kasvab edasi kontseptsioon ajast kui mitte-lineaarsest, pankronoloogilisest kogemusest. Nähtusi võrreldakse metaajalises, ehk mitte ajastatud ruumis. Oma seeriatega loob kunstnik mängureegleid, mille alusel me tajume joonega tabatud hetki kui igaviku mustrit, ent see on pidevas muutuses ning iga muutus on igavik ise. Kõige paremini saab seda illustreerida Yankilevsky enda otsingutega: oma visuaalsete mõtisklusi täis albumites uuris ta muuhulgas ka seda, kuidas kujutada muusikapala terviklikkust, kõiki helisid ühes hetkes ja veel enne, kui see pala üldse kostma hakkab – see eeldaks jumalikku, aja ületavat vaadet reaalsusele, kus aeg ei ole määrav organiseeriv printsiip. 

Peatume Vladimir Yankilevsky kollaažide juures, kus piirid kahe inimese vahel hägustuvad ning pole enam selgelt näha, kus lõpeb üks ja algab teine. Inimene kaotab siin oma subjektsuse üldse ning saab millegi suurema “kehaosaks”. Jõuame tasapisi Valeri Vinogradovi loominguni ja küsimuseni: milline on inimese ja looduse suhe? 

Valeri Vinogradov. 

Vinogradov lubab vaatajal oma abstraktsete tööde kaudu liikuda täiesti isiklikule rajale. Ta ei konkretiseeri, ei dikteeri, ei loo märgisüsteeme. Selle asemel avab ta ruumi, kus kõik mis parasjagu südamel saab välja ilmuda. Tema tööd kehastavad hegeliaanlikku absoluutset algset olemist, seda esmast, intuitiivset tasandit, vaimuvälgatust, mis on alles enne sõna, enne seletust, enne tähendust – kuid millest hakkab tärkama kogu olemine. Ta pakub puhast naudingut looduslikust poeesiast ja olemise õrnusest, juhatades vaataja hirmuta mööda kompositsiooniliselt tasakaalus olevaid ja nauditavalt esteetilisi treppe otse musta augu servale, sinna, kus isegi järsk kuristik võib paista kutsuvalt. Justkui saladuse piiril seisev valgus. 

jumal isa

(Repro: Valeri Vinogradov, Jumal Isa, 1988, foto: Stanislav Stepaško) 

Vinogradovi lõuendite kuma on nagu ringkäik, mis kulgeb mööda erinevaid Eesti paiku ja võimaldab kogeda sambla niiskust, betooni kuumust, jäätunud pori lõikavat külma. Kõik need materiaalses maailmas kombatavad kihid juhatavad pilgu lõpuks teoseni, mille keskmeks on pimestav valgus. Mis valgus see niisugune on? Kunstniku teoses “Jumal Isa” viitab pealkiri mütoloogilisele, rituaalsele või vaimsele, aga seda mitte dogmaatilise religiooni keeles. Pigem avab see postsekulaarse tunnetusviisi, milles vaimne kogemus ei pea kuuluma institutsiooni alla. See valgus võib olla transtsendentne – midagi, mis viib meid üle piiri, teisele poole nähtavat maailma. Samas võib see olla ka immanentne – kogu meie kohalolus peituv, argisuse sees helendav tähendus. 

Filosoofia ja kunst on mõlemad valdkonnad, mis ei paku lõplikke vastuseid, kuid suunavad otsima. Praktika käigus tahtsin luua ruumi, kus filosoofiat ei käsitleta ainult teksti või süsteemina, vaid ka kogemusena. Tudengid jäid selle kogemusega rahule. Mõned mainisid, et nad ei olnud kunagi varem tajunud kunstinäitust kui filosoofilist praktikat. Neile meeldis, et ruumis ei olnud survet „õigesti“ mõistmiseks. Filosoofia seminaridel äsja omandanud mõisteid ja teadmisi, said nad näitust käsitleda erinevate mõtisklejate arvamuste valguses. Ilmselgelt nautisid nad seda, et filosoofia ajaloost õpitud keerulised arutluskäigud jõuavad argiellu. See kogemus kinnitas meile kõigile: kunstiteos kui mõttepartner loob ruumi, kus saab mõtestada nii nähtamatut kui nähtavat, nii enda sees toimuvat kui ka seda, mis meid ümbritseb. 

filosoof

(Repro: Vladimir Yankilevsky, Filosoof-I, 2016)