Soome keele üliõpilased reisil virmaliste maal 9. -14. jaanuar 2026

Reis virmaliste maale algas enamusele uue põneva kogemusega – sõit öörongiga Helsingist Rovaniemisse, kus majutusime väikestesse kupeedesse. Rovaniemis meid tervitasid -31 kraadi ja imeliselt härmas puud. Reisiks olid kõik osalejad ette valmistanud erinevad tegevused, uurinud ise põnevat infot vaatamisväärsuste kohta ning kõigil oli oma vastutusala. Linnas maitsesime koorest lõhesuppi, põhjapõdralihahautist kartulipudruga ning saime kuulda infot kohalikust toidukultuurist. Hoolimata külmast jalutasime Soome pikima jõe (550 km) Kemijoki kalda ääres Arktikumi muuseumisse.

Arktikumis avanes meile võimalus süveneda põhjapoolsete alade ajalukku, loodusesse ja inimeste eluviisi. Muuseumis tutvusime Lapimaa karmide, kuid kaunite loodustingimustega ning saime teada, kuidas arktiline kliima mõjutab nii loodust kui ka inimeste igapäevaelu. Nägime näitusi virmalistest, polaarööst ja kliimamuutuste mõjust Arktikale. Erilise mulje jätsid näitused saamide kultuurist, nende traditsioonidest, rõivastest ja käsitööst. Samuti saime teada, kuidas põhjapõdrakasvatus on sajandeid olnud oluline osa kohalikust elust. Interaktiivsed eksponaadid ja visuaalsed lahendused muutsid külastuse elavaks ja kaasahaaravaks ning aitasid paremini mõista Lapimaa elu. Arktikum pakkus palju uusi teadmisi ja mõtteainet, sidudes looduse, ajaloo ja tänapäeva ühtseks tervikuks. Pärast sisukat muuseumikülastust veidi puhkasime ja suundusime õhtul Kemijõe äärde, kus imetlesime taevas tantsivaid virmalisi.

 

Pühapäeval oli plaan sõita Pajakylasse ehk Jõuluvanale külla. Väljas oli päris krõbe pakane, kuid see meid ei heidutanud. Soovisime oma kohaloleku jäädvustada, mistõttu esimese käiguna otsustasime kohtuda Jõuluvanaga ja lasime mälestuseks grupifoto teha.

Seejärel suundus igaüks teda huvitavatele tegevustele. Kes läks postkontorisse, et Jõuluvana külast Lapimaalt kodustele postkaart saada, kes suveniire ostma ja kes saanide ette rakendatud põhjapõtru vaatama. Külma eest sai mõnda siseruumi või poodi vahepeal peitu pugeda või end elava tule ääres soojendada. Õhtul sõitsime bussiga Rovaniemisse tagasi ning igaüks sai veel vastavalt oma soovile mõne tunni linnakeses aega veeta ja enne rongisõitu Oulusse õhtueinet süüa. Rong hilines külma tõttu küll umbes poolteist tundi, kuid siiski ei rikkunud see meie toredat olemist ega head tuju. 

Esmaspäeva hommikul tuli juba varakult tõusta, et seada sammud bussi poole, mis suundus Oulun Normaalikoulu koolimaja poole. Koolis ootas meid väga soe vastuvõtt, millele järgnes põgus majatuur. Peale ringkäiku istutati meid muusikaklassi, kus õppisime veel nii mõndagi normaalikoulu kohta, muuseas seda, et aastas läbib seal praktika 600 tudengit, mis on rohkem kui terves Eestis. Peale kiiret lõunapausi koolisööklas suunati meid erinevatesse klassidesse tunde vaatlema. Vaatluse käigus oli huvitav jälgida, mil määral nii õpetamisstiil kui ka õpetajapraktika Eestiga võrreldes erinevad ja sarnanevad. Lõpetuseks saime veel kiirloengu Oulu ülikooli ja õpetajapraktika kohta ning seejärel suundusime tagasi Oulu kesklinna, kus igaühel oli võimalus oma suund valida ja linna avastada.

Teisipäev möödus harivas ja mõnusas rütmis. Hommik algas Oulu ülikooli külastusega, kus tudengid tutvustasid meile ülikooli, kampust ja sealset õppetööd. Seejärel kohtusime eesti keelt õppivate tudengitega ning sõime koos pitsat väga sõbralikus õhkkonnas. Vestlesime paarides, algul soome ja seejärel eesti keeles, mis andis hea võimaluse keeleoskust proovile panna. Pärast ülikooli suundusime Nallikari randa, kus kuulsime ranna ja seal asuva tuletorni ajaloost. Külastasime ka Nallikari restorani, enne kui õhtu jätkus Oulu ülikooli tudengitega. Õhtu lõppes heas seltskonnas, huvitavate vestluste ning loomulikult sissejuhatusega tudengielu telgitagustesse – kohaliku karaoke külastusega.

Kolmapäeva hommik ei olnud kõigile kergemate killast. Eelmisel õhtul sai proovida ka kohalike tudengitega koos rahvussporti karaoket, mis nii mõnelgi unetunnid üsna napiks jättis. Kui viimane killuke linna ajaloo ja olu — Oulu kui tõrvalinn ning Euroopa kultuuripealinn — kohta oli kuulatud, suundusimegi juba rongile tagasi Helsinki poole ning viimased reisijad jõudsid kodudesse umbes 12 tundi hiljem. Läänemerel seilates tõdesid kõik, et Soome on üks vahva maa ning lisaks keele harjutamisele ning kohalike koolidega tutvumisele jäi külge ka palju muud põnevat, näiteks see, et Oulus süüakse pitsat majoneesiga, rongi saab kaasa võtta ka auto ning virmalised tekivad siis, kui rebane oma sabast taevasse sädemeid pillub.

Reis põhja poole jääb meile kõigile eredalt meelde erinevate tegevuste ja ühtse seltskonna tõttu. Endaga võtsime kaasa mälestused kohalikust söögikultuurist, jõuluvanast ja ülikooli korraldusest, millele kõigele on lisatud juurde ka piisk vaatamisväärsusi. Oleme elevil, kuhu viib meid järgmine Soome reis!

Kirjutasid soome keele üliõpilased Viktoria Alekseeva, Grete Piir, Markus Iva, Styna Eerma, Kersti Saar, Natali Weddro, Eliis Lõhmus, Kirsika Aberu, Alina Sudareva ja Kristiina Pritsõk. Reisil olid kaasas ka soome keele õppejõud Maija Yli-Jokipii ja Karola Velberg.