Humanitaarblogi

Valerie Miles: „Naised on hispaaniakeelset kirjandust põhjalikult uuendanud.“

Novembri algul külastas Tallinna Ülikooli tõlkija, kirjanik, kirjastaja ja õppejõud Valerie Miles, kes vestles tudengitega kirjandusest, õpetamisest ja tõlkimisest.

Valerie Miles

Intervjuu: Clara del Rey Castaño

Eestikeelne kokkuvõte: Merilin Kotta

 

Valerie Miles sündis New Yorgis 1963. aastal ja kasvas üles Pensilvanias, imetledes kirjandust, ümbritsetuna lugudest. 1990. aastal alustas ta Hispaanias viljakat karjääri, mille jooksul on – tõlkija, kriitiku, ajakirjaniku ja õppejõuna – uurinud hispaaniakeelset sõnakunsti ning seda inglisekeelses maailmas tutvustanud. Ta on ajakirja Granta en español üks asutajatest. Ülikooli külastades jagas ta tudengitega lugusid, nõuandeid ja mõtteid proosakirjanduse mineviku ja tuleviku kohta.  

Sinu profiil on väga mitmekülgne. Milline tegevusala sind kõige rohkem köidab?

Igas valdkonnas on midagi erilist. Mõni esitab võib-olla rohkem väljakutseid, mõni pakub rohkem rõõmu ja teine kannatust [naerdes]. Aga kõik on omavahel seotud. Mulle meeldib õpetada. Õpetamine on teene kogukonnale ja ühiskonnale, sest kogemusi ja teadmisi on vaja edasi anda. Pealegi on – nagu ma alati ütlen – vanuse kasvades kasulik suhelda noortega, vaadata maailma nende pilguga, et mõista tulevikku. Õpetamisel on kaks tahku: mina annan (oma teadmisi ja kogemusi), aga ka saan õppijalt vastu (energiat, teadmisi, tulevikuvaadet). Tõlkimine on seevastu rahustav töö nagu ristsõna lahendamine. Tõlkides peab lahendama süntaktilisi, semantilisi probleeme... See võib olla väljakutse, ehkki ei ole sama, mis puhtalt lehelt loomine.

Sa oled ka ise kirjanik.

Jaa, kirjutan eri tekste. Tõlkimine aitab olla kursis keelekasutusvõimalustega. Kirjandus eeldab keele loomingulist kasutust, on eneseväljendus, ent kirjastamine teenib teisi; see loob ruumi, kus saavad omavahel suhelda teised inimesed. Kõik kokku moodustab terviku. Arvan, et olen parem tõlkija, kuna olen ka kirjanik.

Tervikut on hästi tunda raamatute puhul, mida kirjastab kirjandusinimene.

Täpselt. Richard Ford on koostanud kümme käsku kirjanikule. Olen temalt õppinud, et teiste edu (auhinna, müüdud teose) üle tuleb rõõmu tunda, sest me oleme kõik üks kogukond. Kui oled ise midagi kirjutanud, mõistad kirjastajana kirjaniku muresid ja vastupidi.

Sa oled kogenud hispaaniakeelse kirjanduse uurija. Milliseid tendentse oled viimasel ajal märganud? Kas sulle meeldib tee, mida mööda uus kirjandus astub?

Belletristikas on toimumas midagi väga põnevat. Naisautorite tulek on kirjandusruumi täielikult uuendanud, kuna suurt osa elukogemusi ei ole enne neid kirja pandud; me näeksime nagu järsku avanenud ust ja selle tagant kogemusi jutustatuna naise seisukohast. Ükskord pidi see juhtuma, aga on võtnud aega sajandeid. Hispaaniakeelses maailmas on naine olnud eriti vetostatud. Teame, et 70% lugejatest on olnud naised, aga nad on lugenud nii mees- kui ka naisautoreid. Seevastu mehed on lugenud meeskirjanikke, jättes naised kõrvale. Nüüd tahavad naised lugeda naiste teoseid. Suured ja otsustavad kirjastused soovivad müüa; ja kui ostetakse naiste loomingut, siis seda nad ka müüvad. Samas peavad ka naised hästi kirjutama ja teevadki seda. On näha, et nad on kirjandust õppinud. Üks praegusaja vastuseta küsimus on see, kas loovkirjutamise kursus teeb kirjanikuks. Mina tean seda, et õppida saab lugejaks. Ja nõudlikud lugejad ärgitavad kirjanikke paremini kirjutama. See on nagu pöörlev ratas.

Kirjutamiseks on hädavajalik lugemisoskus. Sellest, kas kirjutaja on või ei ole piisavalt lugenud, saab aru.

Just, see on hädavajalik. Kes Vahemerd näinud on, ei taha lugeda, kuidas kirjanik selle enda jaoks alles avastab. Arvan, et praegused kirjanikud on hea ettevalmistusega, sest kursustel nõutakse lugemist. Samuti on lugejaid, kes raamatuid osta saavad, ja üha paremini varustatud raamatukogusid. Hispaania keelt ja hispaaniakeelseid raamatuid väärtustatakse rohkem, kirjanikud eksperimenteerivad keele, selle kõla ja variatiivsusega. Enam ei kardeta kohalikku ja see rikastab jutustamise viisi. Lisaks on institutsioone, mis hispaaniakeelset kirjandust maailmas tutvustavad. Kui kirjastused teavad, et on tõlketoetusi, siis otsivad nad autoreid, keda tõlkida.

Kas kirjanik, kes ei jutusta standardkeeles, aitab tõsta keelevariantide mainet?

Kindlasti. Ta rikastab keelt. Hispaania keel on paindlikum kui inglise keel. See lubab kirjanikul valida sõnu, mida lugeja konteksti järgi mõistab, ehkki päritolu tõttu ise ei kasutaks.

Sa oled rääkinud kirjutatud keele musikaalsusest, uute põlvkondade kõlavast kirjandusest. Palun selgita lähemalt.

Kirjutamise läte on kõne; räägitud, kinnipüütud ja paberile – praegu paberile, varem muule materjalile – pandud sõna, kuid suulisust on sageli üles täheldatud retooriliselt, baroklikult, püüdes seda kõnest kaugendada. On ka suulisusele lähemal seisvaid võimalusi. Paljud tänapäeva kirjanikud eriti Ladina-Ameerikas uurivad seda suulisust. Neid lugedes on võimalik „kuulda“, kuidas autorid kirjutatud nähtavasti kõva häälega ette lugesid, et veenduda, et iga silp oleks omal kohal.

Lõpetuseks: mida sa praegu loed?

Loen üht Pablo García Acosta õhukest raamatut, mille pealkiri on „Minu isa kodu“ (La casa de mi padre). Imeline teos! Mängib keskaja, sürrealismi ja kunstiga. Samuti loen filosoofiat, praegu Foucault’d, kelle esseed mulle väga meeldivad; maadlen ka ühe Heideggeri tekstiga ja loen David Mitchell’i. Natuke kõike.

Hispaaniakeelset intervjuud on võimalik lugeda SIIT.