Teadus

Doktoritöö uuris Alaska põlisrahva maskide valmistamise tavasid ja traditsiooni taaselustamist tänapäeval

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Anna Mossolova kaitses väitekirja, milles keskendus jupikite maskide valmistamise tavadele enne ning peale esimesi kokkupuuteid eurooplaste ja ameeriklastega 19. sajandi alguses.

Anna Mossolova

Jupikid on suurim Alaska põlisrahvas, kellest enamik elab Beringi mere rannikul ja Yukon-Kuskokwimi delta alal. Maskide valmistamine on kultuuripärandis üks kesksemaid tavasid, mis määratleb jupikite identiteeti ning peegeldab viise, kuidas nad tajuvad maailma, ümbritsevat keskkonda ja seda, kuidas loomadega suheldakse. Jupikid kasutasid makse iga-aastaste talvetseremooniate ajal. Neil kujutatakse erinevaid loomi, vaime ning teisi üleloomulikke olendeid, aga ka taimi, triivpuud ja loodusjõude.

Anna
Anna Mossolova Nunalleqi väljakäevamistel. Ta hoiab käes üle 500 aasta vana maski, mis just tuli maapõest välja. Foto: Rick Knecht

Mossolova selgitab, et pärimuslikud eluviisid ja tavad on Edela-Alaskal aga oluliselt muutunud peale esimesi kokkupuuteid eurooplaste ja ameeriklastega alates 1820ndatest. Maskide valmistamine ja nendega tantsimine oli keelustatud, kuna 1880ndates piirkonda saabunud moraavia ja katoliku misjonärid nägid maske paganliku ebajumalateenistuse sümbolitena. Mitu põlvkonda jupikite kogukondades ei teinud maske ega näinud neid tantsudes, kuid maskide valmistamise taaselustamine algas 1980ndates ning jätkub ka tänapäeval.

Maskide valmistamise tavadel on pikk ja rikkalik koloniseerimiseelne ajalugu, mis on äärmiselt oluline jupikite põlise maailmapildi mõistmisel, mis polnud läänest mõjutatud. „Pikaajaline koloniseerimine ja traditsiooniliste eluviiside väljatõrjumine põhjustasid sügavad kultuurikatkestused, sealhulgas arusaamise maskide valmistamisest ja nende tähendustest,“ tutvustab Mossolova oma töö tulemusi.

Arheoloogilistest ja etnograafilistest kogudest inspiratsiooni saades loovad kaasaegsed jupiki kunstnikud aga tänapäeval taas maske, lisades omapoolseid kaasaegseid uuendusi. „Kaasaegsed jupiki kunstnikud ei näe traditsiooni ja uuenduste vahel konflikti. Nende jaoks määratleb traditsiooni mitte nii palju maskide valmistamise materiaalne või tehniline külg, vaid jagatud narratiivid ja väärtused, mida see tegevus või mask edasi kannab,“ selgitab doktoritöö autor.

Maskikunstnikud soodustavad samuti läbi traditsioonide nii iseenda kui ka kohalike kogukondade tervenemist tagajärgedest, mis on seotud koloniaalajastu traumadega.

Anna Mossolova tegi oma väitekirja jaoks arheoloogilisi ja etnograafilisi välitöid Nunalleqi leiukoha juures alates 2015. aastast. Ta toetus suulisele pärimusele kohalikus kogukonnas ning kaasaegsete kunstnikega läbiviidud etnograafilistele intervjuudele. Väitekirja autor peab pikaajalist ja tihedat koostööd kohaliku küla kultuurikandjatega kõige olulisemaks ja põnevamaks osaks oma uurimusest. Mossolova annab oma tööga esimese ja põhjaliku ülevaate ainulaadsest kontaktieelsest Nunalleqi maskikogust ning analüüsib selle peamisi eripärasid võrreldes maskidega koloniseerimisperioodist.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorandi Anna Mossolova doktoritöö pealkiri on "Mending the Breaks: Revival and Recovery in Southwest Alaska Mask-Making Tradition" („Katkestuste parandamine: Edela-Alaska maskide valmistamise tavade uurimine ja taaselustamine“). Avalik kaitsmine toimus neljapäeval, 10. detsembril.
Juhendajad on Tallinna Ülikooli dotsent ja vanemteadur Marju Kõivupuu ning Aberdeeni Ülikooli vanemlektor Rick Knecht. Oponendid on Uppsala Ülikooli professor Neil Price ning Oslo Ülikooli dotsent Gro Birgit Ween.

Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA. Kaitsmist saab kuulata ning kraaditaotlejale küsimusi esitada ka Zoomi keskkonnas.