Kes kardab ülikooli? Vastab andragoogika tudeng Karol
ELU projekti “Kes kardab ülikooli?” raames uuriti TLÜ tudengitelt ja vilistlastelt nende hirmude, ootuste ja lootuste kohta, mis valdasid neid enne ülikooli astumist. Milline on aga tegelik kogemus? Küsimustele vastab Karol Ahja – 43-aastane Tallinna Ülikooli kolmanda kursuse andragoogika tudeng, kes töötab müügikonsultandina kliimaseadmete ja päikeseparkide müügi ja paigaldusega tegelevas ettevõttes.
Millistel kaalutustel alustasid õpinguid ülikoolis?
Peamine põhjus oli kõrgharidus. Seda on vaja ja olen tegelikult varemgi alustanud õpinguid, kuid pole suutnud asja võiduka lõpuni viia. Ei salga, et uuele katsele asumisele andis suure tõuke soov end tööturul paremasse positsiooni asetada. Vähem oluline ei ole ka vajadus end tõestada. Bakalaureus on võib-olla alles algus.
Pärast lõpetamist algab uus karjäär – see on kindel.
Kuidas muutusid ootused ülikooli lõpuks?
Suuri muutusi ei olegi toimunud. Olen seda saamas, mille pärast kooli tulin. Pärast lõpetamist algab uus karjäär – see on kindel.
Millised on sinu ootused seoses kõrgkooli lõpetamisega?
Hetkeseisuga on see alles kevadel tulemas. Tajun aga juba praegu, kuidas kogu kogemus on muutnud mind enesekindlamaks ja avardanud maailmavaadet. Sooviks oma kursusega õpinguid jätkata. Meenutan läbitud pingutusi positiivses võtmes – voh, saan selliste katsumustega hakkama, et hoia ja keela.
Mis viisil on muutunud hirmud? Kas on rohkem või vähem hirme?
Kahtlemata vähem, sest eduelamus ju kinnitab seda, et antud ettevõtmine on õnnestumine.
Kuidas tulid ebaõnnestumised kasuks? Või kahjuks?
Sellele küsimusele ei saagi justkui vastata. Pole varianti, et miski jääb tegemata. Lihtsalt peab tehtud saama. Kui aga peaks ebaõnnestuma, siis kindlasti lööks tuju alla – ei hakka salgama. Tean aga, et saan oma kursuselt kõvasti tuge ning rühin muudkui edasi.
Mis motiveeris ülikoolis haridust omandama?
Võimalik, et täitsa tavaline kohusetunne. Samas ka väärikuse säilitamine. Kui jääd lohisema, siis ei pea ju endast enam hästi lugu ka.
Kuidas oled toime tulnud stressirohketel aegadel?
Olen teinud seda, mida ka paljud teised kursusekaaslased – ventileerinud. Raskel hetkel kurdad kellelegi oma koormast ja siis hakkab kergem. Eriti hea, kui eksisteerib usaldusisik oma kursuselt, sest siis on kõik teemad tuttavad ja võimalik ka võimestavat tuge vastu saada.
Mis on peamine mõte, mille endaga pärast ülikooli kaasa võtad?
Õppimine annab elule sügavama tähenduse.
Mis olid sinu ootused, lootused ja hirmud seoses ülikooli astumisega? Kas need pidasid paika ning kas erialavalik oli õige?
Ootasin ja lootsin, et saan õpingutega hakkama. Samuti soovisin toredaid kursusekaaslaseid ning õppejõude. Pelgasin, et ei jaksa kolme aasta jooksul kõike ära teha, mis koolis nõutud. Kartsin veidi ka seda, et õpingutega kaasneb mingi tüütu ainete deklareerimine ja õppejõududega läbirääkimiste pidamine.
Ootused ja lootused on paika pidanud. Enamgi veel. Kursus on ülitore ja õppejõud nagu filmist – nad päriselt aitavad kaasa, et õnnestuksime oma tegemistes ülikoolis.
Eriala on ka kindlasti õige.
Milliste sõnadega julgustaksid inimesi astumaks ülikooli?
Ülikooliõpingud on unikaalne kogemus. Kool annab sõbrad kogu eluks – nii kursusekaaslased kui ka õppejõud. Kõrgem haridus tõstab enesehinnangut ja indiviidi väärtust ühiskonnas. Ületatud katsumused tõstavad usku endasse. Lisaks on kõrgharidusega inimene tööturul alati nõutud.
Intervjueerijad
Märt Peet, andragoogika bakalaureuseõppe III kursus
Raili Hollman, eripedagoog-nõustaja magistriõppe I kursus
Tutvu projektiga "Kes kardab ülikooli?"
.png)