Larissa Jõgi: Kõndides sünnivad head mõtted!
Maikuu on liikumiskuu, tõdetakse ka Tallinna Ülikoolis. Haridusteaduste instituudi andragoogika dotsent Larissa Jõgi räägib põhjustest, miks ta kõndimisega tegeleb.
“Imed juhtuvad kõndides, mitte joostes ...” Ilmselt paljud minu kolleegid, kes ka kõnnivad, on lugenud Tallinna Ülikooli kirjastuses ilmunud Frédéric Grosi “Kõndimise filosoofiat” ja märganud mõtteid ja põnevaid selgitusi selle kohta, mis on käimine ja kõndimine, miks käia ja mida tähendab kõndimine.
Ma kõnnin vist üle kümne aasta, käin kepikõnnil. Mul on neljas paar kõndimiskeppe ja needki on selle aja jooksul üha paremaks ja kergemaks disainitud, mis on minu arvates parim kõndimiskeppide tunnus. Kuna käin iga päev, siis jalanõusid on kulunud rohkesti. Ja need peavad olema kvaliteetsed. Tuule- ja vihmakindel jope tagab selle, et käia ja kõndimist nautida saab iga ilmaga.
Miks kõndida? Mulle on kusagilt meelde jäänud, et kepikõnd arendab koordinatsiooni, jaksu-jõudu, vastupidavust ja leevendab pingeid. Frédéric Gros ütleb, et kõndimise kunst on lõõgastumistehnika. Nii ongi. Lisaks saab ise enda koormust tõsta, harjutada eneseületamist, kohtuda enda piiridega ja mõelda spontaanseid mõtteid. Lisaks on see loomulik viis liikuda omas tempos, enda valitud ajal ja radadel.
See valik on mind köitnud ja suunanud olema järjekindel kõndija. Kõnnin seal, kus tahan, iga päev, nädalas miinimum 20, enamasti kuni 30 kilomeetrit. Gros kirjutab, et kõndides saab venitada aega, ei pea sihte seadma, saab olla, kujutleda, avastada, innustuda, et kõndiv keha on sirge, kõndides taastub olemise ja nägemise võime, hääbuvad halvad ja sünnivad head mõtted. Nõnda siis saab igaüks teha ise valiku, kuidas liikuda või sportida ja mis talle kõige paremini sobib, lasta vahel lahti sihtidest ja nautida olemist.
