Liudmila Zaichenko: loodan, et minu doktoritöö aitab ületada lõhet eesti- ja venekeelsete koolide vahel
29. jaanuaril 2024 kaitses Liudmila Zaichenko oma doktoritööd „Õpetajate tegevusvõimekus läbi morfogeneesi prisma: Eesti Vene õppekeelega koolide juhtum“, kus uuris vene õppekeelega koolide õpetajate tegevusvõimekust Eestis läbi nende murede ja enesepeegelduste. Liudmila doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli teenekas kutsehariduse professor Krista Loogma ja haridusuuringute dotsent Meril Ümarik. Küsisime Liudmilalt, mis motiveeris teda doktorantuuri astuma ja mida tähendab tema jaoks tark eluviis.
Mis ahvatles Sind doktorantuuri astuma?
Olen juba pikka aega unistanud doktorikraadi omandamisest. Erinevatel põhjustel ma selleni varem ei jõudnud. Kuid isegi siis, kui otsustasin Tallinna Ülikooli doktorantuuri astuda, mõtlesin sellest rohkem nagu "annan endale võimaluse ja proovin”, kuid ei uskunud tegelikult, et see mul päriselt õnnestub. Kandideerisin kaks korda Tallinna Ülikooli, kuid kui esimesel korral mind vastu ei võetud, mõtlesin siiski intuitiivselt, et kui see on minu jaoks, siis küll see minuni ka jõuab. Seega nii ma katsetasin oma õnne edasi ja pääsesingi teisel korral õppima.
Miks oli oluline uurida lähemalt just neid küsimusi, mida oma doktoritöös käsitled?
Uurisin venekeelseid koole Eestis – mulle pakuti seda teemat haridusteaduste instituudi hindamiskomisjoni poolt. See on olnud Eesti haridussüsteemi jaoks pikka aega oluline teema, eriti muidugi viimasel ajal, mil üleminek eestikeelsele õppele on saanud päriselt alguse. Loodan, et minu doktoritöö aitab ületada lõhet eesti- ja venekeelsete koolide vahel. Õpetajate parem mõistmine ja nende murede, vajaduste ning ka riskide hindamine on reformide kavandamisel võtmetähtsusega.
Millised olid Sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Ma ei kasutanud mingeid erilisi nippe. Minu uurimisteema pakkus mulle väga sügavat huvi ja see tekitas minus põnevust. Kolisin Tallinnasse Peterburist ja armusin täielikult Tallinna linna – see pakkus tõelist inspiratsiooni, millest iga teadlane unistab!
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Mul oli venekeelsete koolide õpetajatega intervjuusid tehes palju naljakaid ja meeldejäävaid hetki. Neil on väga hea huumorimeel ja ma meenutan neid vahvaid nalju mõnikord siiani. Kirjutasin oma doktoritööd erinevates Tallinna kohvikutes ja restoranides, mõned neist on eriti meeldejäävad kohad olnud. Võin kindlalt öelda, et peaaegu kogu oma doktoritöö kirjutasin aga just Fotografiskas Telliskivis, see jääb minu jaoks eluks ajaks kõige meeldejäävamaks ja inspireerivamaks kohaks!
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on Sinu jaoks tark eluviis?
Doktorantuuri ajal lugesin väga palju. See protsess õpetas mind küsimusi esitama ja vaatlema asju võimalikult paljude ning erinevate nurkade alt. Olen kvalitatiivse metodoloogia inimene, kes usub, et maailm on väga keeruline ning mitmetahuline. Minu jaoks on nende asjade silmaspidamine targa eluviisi väljendus. Olen tänulik oma alma mater’ile, Tallinna Ülikoolile, mis avas mulle selle uue ja põneva tee.
Mida hindad oma juhendajate juures kõige rohkem?
Minu juhendajad on minu doktorantuuri eduka lõpetamise peamine ja tähtsaim osa. Nad on väga erinevad, kuid mõlemad mängisid märkimisväärset rolli minu Eesti elus. Minu üks juhendajatest Krista tõi mind Peterburist Tallinna juba 2019. aastal. Tema oli see, kes andis mulle võimaluse seda uurimistööd teha. Võin tõesti öelda, et ta on minu elus väga oluline inimene. Ma ei kujutaks oma elu ette ilma nende nelja aastata Tallinnas – need juhtusid mu ellu tänu temale ja olen selle eest sügavalt tänulik. Meril oli minu teine juhendaja, kes oma suurepärase huumorimeele ja kriitilise mõtlemisega õpetas mind kirjutama ja see kogemus on olnud hindamatu. Mul on väga vedanud, et mul oli selline tugimeeskond selja taga, tänu kellele lõpetasin edukalt oma doktorantuuri.