Õppivale ja töötavale õpetajale tuleb ajaplaneerimisoskus kasuks
Kaspar Nurmik on pedagoogika eriala teise aasta üliõpilane, kes mõtleb ja unistab suurelt. Enda sõnul innustas teda õpetajaks õppima eelkõige soov kujundada hariduse tulevikku ning muuta õppimine õpilaste jaoks mõnusaks. Just seda võimalust õpingud Tallinna Ülikoolis pedagoogika õppekaval talle ka pakuvad.
"Õpetajana saan ma ise panustada hariduse paremasse tulevikku, kuna kvaliteetne ja hea haridus on ju see, mis loob aluse kogu meie ühiskonnale järgmisteks kümnenditeks,” usub Kaspar. See pole aga kindlasti ainuke asi, mis teda õpetaja ametis köidab.
Kaspari peamine soov on näidata õpilastele, et õppimine ei pea olema kuiv valemite pähe tuupimine või mõne seosetu teksti lugemine. Õppides saab luua niivõrd palju seoseid ka eri õppeainete vahel, mis päriselt tekitavad õpilastes huvi. Just see pakub õpetaja töös üksjagu nii väljakutset kui ka põnevust.
Õpetaja on see, kes toetab, suunab, küsib ja aitab mõtestada, miks midagi õnnestus või ka ebaõnnestus, sest vigu tehes me ju õpime kõik.
Keskmes on õpilase teadmised mitte õpetaja omad
Õpetaja rolli näeb Kaspar mitte pelgalt enda teadmiste edasiandmises, vaid eelkõige selles, et koos lastega uurides ja avastades luua eelkõige usalduslik ja mõnus keskkond õppimiseks, kus tunni keskmes on õpilane ja tema teadmised, mitte õpetaja. Õpetaja tähtsus kogu protsessis on kahtlemata oluline – õpetaja on ju see, kes toetab, suunab, küsib ja aitab mõtestada, miks midagi õnnestus või ka ebaõnnestus, sest vigu tehes me ju õpime kõik.
Kui varasemalt oli Kaspari nägemuses arusaam õpetajaametist selline, et õpetaja seisab klassi ees, räägib 45 minuti mõnel teemal ja samal ajal õpilased vaid konspekteerivad, siis ülikooli õppima asudes selgus, et ülikool pakub tegelikkuses just vastupidist õpetajaks õppimise suunda.
“Oluline on pigem tekitada suhtlust nii õpetaja kui ka õpilaste vahel, soodustada tunnis argumenteerimist ja väitlemist, kus kesksel kohal pole üldse õpetaja, vaid õpilane ning tema mõtted ja arvamused,” tutvustab Kaspar õpetaja elukutset. “Muidugi on siinkohal tähtis, millised on õpilase enda eelteadmised, kuid nendele saabki ehitada järjepidevalt peale uusi ja värskeid teadmisi, mis laiendab silmaringi ja oskust orienteeruda erinevates valdkondades,” on ta veendunud.
Ka endal tuleb parasjagu paindlik olla ning ära tunda, kui midagi ei jõua või ei jaksa – siis tuleb anda puhkust anda ja aeg maha võtta.
Oskuslik ajaplaneerimine tagab paindliku õpitee
Kuna õpingud ülikoolis on küllaltki intensiivsed, tuleb aja planeerimise oskus kindlasti kasuks. “Peab oskama jaotada oma aega nii, et sinna mahuks erinevaid tegevusi. Mina käin lisaks ülikooli kõrvalt ka tavakoolis tööl ja mul on hea meel, et mu tööandja mu õpingutega igati arvestab,” rõõmustab Kaspar ning usub, et eks aja jooksul loksuvadki asjad ise paika. Selleks tuleb ka ise parasjagu paindlik olla ning ära tunda, kui midagi ei jõua või ei jaksa – siis tulebki endale puhkust anda ja aeg maha võtta.
“Ega ilmselt muudmoodi ei saakski, kuna elutempo on ju kõigil kiire. Seejuures tuleb osata valida endale efektiivsed vahendid ja tegevused, mis aitaksid su tassi täita – minul on nendeks trenni tegemine, sõpradega aja veetmine, filmide-sarjade vaatamine või lihtsalt jalutamine. Need tegevused tõesti laevad minu patareid täis!”
