Piret Oppi: "Ma ei kujuta ette, et mul oleks mingi periood elus, kus ma ei õpiks midagi"
Mullu augustis doktoritöö "Õpetaja kui eestvedaja – õpetajate koostöise õppimise toetamiseks Eesti koolides“ kaitsnud Piret Oppi räägib lähemalt, kuidas ta oma uurimistöö teemani jõudis, mis teda sel teekonnal motiveeris ning muu hulgas ka seda, kuidas tema doktoritöö maailma muudab.
Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?
Minu lugu sai alguse hariduse juhtimise magistrantuuris, kus esimest korda elus sain aru, miks ma õpin ning kuidas see mulle kasulik on. Seega olin ma väga autonoomselt motiveeritud õppima, mis viis selleni, et mingil hetkel, arvatavasti õpingute lõpupoole, kui cum laude ka juba paistis, hakkasin silma professor Eve Eisenschmidtile – meie õppekava kuraatorile ja tulevasele juhendajale.
Eve pakkus, et võiksin tulla doktorantuuri ning lähemalt uurida, mis on õpetaja kui eestvedaja juhtimiskäsitus (ingl. k. teacher leadership) ning kuidas sellega meil Eestis on. Siin langesid aga kaks asja kokku – mul oli endal suur hirm jääda n-ö kõrvale kõigist uutest teadmistest, mis ma kahe aasta jooksul magistriõppes olin saanud ning mis veel õppimata olid, ning oma magistritöö raames sain ise oma koolis õpetajana eestvedamist proovida. Seetõttu võtsin pakkumise vastu. Seoses lapse sünniga pidin aga pärast magistriõppe lõpetamist ühe aasta vahele jätma. Samas andis see vaheaasta mulle aega, et ennast juba teemasse sisse lugeda ning sealt minu teekond teacher leadership teema uurimiseks ka algas.
Kuidas muudab sinu uurimistöö maailma (kasvõi natukene)?
Mina näen õpetaja kui eestvedaja juhtimiskäsitusel üpris tähtsat rolli selles, et uued teadmised õppimise ja õpetamise kohta, mis meil ülikoolis juba mõnda aega olemas on olnud ning pidevalt täienevad, jõuaksid kiiremini koolidesse, seal edasi leviks ning neid ka rakendama hakatakse.
Andmed näitavad, et Eesti hariduses on teacher leadership teemal väga suur potentsiaal muuta õpetajate ja õpilaste õppimist tõhusamaks. Selleks, et õpetajad võtaksid koolis eestvedaja rolli, hakates sealjuures kolleegide õppimist toetama läbi professionaalsete õpikogukondade (õpiringide) loomise, on vaja, et ümbritsev keskkond oleks toetav – alates suhetest kolleegide vahel, jagatud juhtimist rakendavast koolijuhist ja juhtkonnast ning piisavast ajaressursist.
Siinjuures on muidugi oluline, et õpetajad saaksid aru, et üheskoos väiksema grupiga (nt kümme inimest) ühte teemat pikemaajaliselt koos on tõhusam õppida, kui üksikutel koolitustel käia, sest nii ei levi need teadmised üle kooli ning lõppkokkuvõttes õpilaste õppimise ja heaolu muutmiseks või parendamiseks ülekoolilist muutust ei toimu. Neid koole, kus sellisel koostöisel viisil õppimist, mis on õpetajate enda initsiatiivil loodud, õnneks juba leidub. Samas on aga paljudes koolides see protsess alles ees või algusjärgus. Saadakse juba ka aru, missugused õpetajate õppimise tegevused tegelikult ülekoolilise muutuse mõttes on kasulikud ja missugused pigem mitte.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Salanippi ei ole. Kõik teavad, et ilma toetava tugisüsteemita on pea võimatu lõpuni jõuda. Seega sain ma viimased neli aastat keskenduda õpingutele ja tööle ainult tänu sellele, et kõik muu minu ümber oli hoolitsetud minu perekonna poolt. Kuna ma vajan süvenemiseks väga vaikset keskkonda, kus miski ei tõmbaks tähelepanu eemale, siis sain kõik artiklid ja doktoritöö analüütilise ülevaate kirjutada peamiselt nädalavahetustel üksi ülikooli kabinetis olles. Alates sellest õppeaastast olen endale lubanud, et rohkem nädalavahetustel ma ei tööta ega kirjuta.
Kirjelda mõnd meeldejäävat või naljakat seika, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus
Teadustöö kirjutamise jooksul ühtegi nalja või meeldejäävat seika ei meenu – see oli pigem selline pean-ära-tegema aeg. Nüüd, kui enam pinget peal ei ole, naudin ma aga palju rohkem artikli kirjutamist.
Doktorantuuri juurde käib ka konverentsidel osalemine ning sellest on mul küll üks meeldejääv lugu. Nimelt toimus 2022. aasta aprillis USA-s San Diegos konverents, kuhu ma oma käsikirja esitasin ning ka valituks osutusin. Novembris-detsembris 2021 leppisime sessioonis osalejatega kokku, et kohtume San Diegos ja teeme oma esitluse füüsiliselt kohal olles. Seega ostsin lennupiletid ja majutuse juba aegsasti ära. Märtsis, just pärast Ukraina sõja algust kirjutasid ameeriklased ja inglased, et nemad kohale ei tule – kardavad koroonat. Minul olid selleks ajaks aga kõik makstud ning lendasin ikkagi San Diegosse kohale, mis tähendas, et tegin oma ettekande Zoomis, hotellitoas istudes. Õnneks enamus sessioone toimus ka füüsiliselt konverentsikeskuses, seega sain neid kuulamas käia ning linnaga tutvuda. Lisaks kohtusin seal kolleegidega Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudist ning käisin ettekandeid kuulamas, et saada teada, millega nemad vahepeal tegelenud on. Seega oli see huvitav konverentsi kogemus kindlasti.
Mida hindad oma juhendaja(te) juures kõige rohkem?
Meil oli Evega, minu doktoritöö juhendajaga algusest peale kokkulepe, juba vist enne doktorantuuri astumist, et kui õppima asun, siis lõpetan kindlasti nelja aastaga. Kindel raam paigas, oli mul piisavalt autonoomiat otsustada, millal ma artikli juhendajale tagasisidestamiseks esitan, et õigel ajal käsikirjad ajakirjadesse esitatud ning avaldatud saaksin.
See usaldus, et ma jõuan tähtajani, ilma vahepealse konsulteerimiseta, et saan omas tempos töötada – seda hindasin ja hindan siiani kõige rohkem. Lisaks muidugi kõik ekstra sinna juurde kuuluv – Eve hoolitses väga, et oleks kirjutamislaagreid, kus saaksin vaikselt omaette artiklit kirjutada. Samas jälgis ta ka seda, et tekiks uusi kontakte teiste uurijatega, näiteks Soomest. Ka tagasiside andmise stiili hindan oma juhendaja juures kõrgelt.
Mida huvitavat on doktoriõpingud Sulle andnud ja milliseid uksi avanud?
Doktoriõpingud andsid mulle võimaluse õppida akadeemilist maailma paremini tundma ning teha koostööd ja suhelda paljude inimestega, kes mulle eeskujuks on olnud. Kasutasin võimalust käia ühe välisülikooli suveülikoolis, mõnel väliskonverentsil ning kirjutamislaagrites, kus tutvusin sama valdkonna uurijatega nii Eestist kui ka välismaalt.
Kõige enam hindan aga seda, et sain oma uurimisalast pädevust arendada ning saan seda pea igapäevaselt oma töös kasutada.
Pärast õpingute lõppu ehk sel õppeaastal on mul võimalus olnud koostööd teha Helsingi Ülikooli uurijatega, mille raames on valmimas ka üks artikkel Eesti ja Soome koolijuhtide rahulolu võrdlusest. Lisaks katsetame hetkel ka uut juhtide uuringut, mida loodetavasti tulevikus Eesti koolijuhtide seas läbi viima hakkame.
Ma arvan, et neid võimalusi ja uksi, mis mulle pärast doktorantuuri lõppu avanesid, sain suuresti ise luua, sest paar aastat tagasi, kui mu peas kaks asja – hariduse juhtimise õppekaval õpitu ning doktoritöö teema, kokku jooksid, moodustades ühe loogilise terviku, sain aru, et see uks viib otse põllule ehk meie haridusmaastikule. Seega olen sel aastal peamiselt keskendunud sellele, kuidas selle maastiku eest kõige paremini hoolt kanda.
Paljud uksed, näiteks ka seoses postdoktorantuuriga, olen veel suletuna hoidnud, kuid usun, et ühel hetkel tuleb ka see uks avada, sest mõni südamelähedane teema on veel õnneks jäänud, mis vajaks lähemalt uurimist.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks tark eluviis?
Tark eluviis on see, mis hõlmab endas pidevat õppimist. Ma ei kujuta ette, et mul oleks mingi periood elus, kus ma ei õpiks midagi. Seega – olles õppinud õpetajaks, seejärel haridusjuhiks ja nüüd viimased aastad uurinud lähemalt üht konkreetset teemat, võin kindlalt väita, et õppimine ei lõpe kunagi! Eriti praegusel ajal, kus uusi avastusi tuleb kogu aeg peale, on õppimine üks viis n-ö ellu jääda.