Reivo Maasik murdis end kuubikust välja
Tallinna Ülikooli pedagoogika bakalaureuseõppe ning hariduse juhtimise magistriõppe vilistlane Reivo Maasik: “Õpetajaamet hoiab sind värske ja noorena ning oma tegevusega lood sa tulevikumaailma. Mida enamat ühelt ametilt tahta?!” Loe, miks valis Tallinna Reaalkooli füüsikaõpetaja just pedagoogika eriala, milline oli tema ülikoolikogemus ning miks soovitab ta õpetajaks õppida.
Terve kooliaja olin kindel, et minust saab infotehnoloog või mingi IT-mees. Keskkooli lõpus kandideerisin erinevates ülikoolides ka nendele erialadele. Mind võeti nii Tartus kui Tallinnas vastu. Mingil põhjusel, mida ma ei oska seletada, ilmselt väljakutsena, kandideerisin ka pedagoogika erialale loodusainete suunale.
Kui ühel hetkel pidin langetama valiku – ja tegelikult just vahetult enne otsuse tegemise tähtaega –, hakkasin mõtlema, mis on täpsemalt infotehnoloogi või programmeerija põhiliseks töö sisuks ja ülesandeks. Tal on ekraan, tal on oma „kuubik“ ja sisuliselt mingid muutused on, aga suures osas on tema tegevus kogu aeg sama – mingisuguse koodiprobleemi lahendamine. Ja niimoodi 30–40 aastat järjest. Siis aga proovisin ma mõelda, mida teeb üks õpetaja. Tal on iga päev võimalik midagi uut ja huvitavat teha, ta on sellest „kuubikust“ alati väljas, tal on omad väljakutsed ning päeva lõpus on ta oma tegevuse peremees. Noored on kogu aeg erinevad, iga päev on midagi uut. Pärast sellist võrdlust oli valiku langetamine äärmiselt lihtne. Tegelikult pole see kõik nii must-valge, aga tollel hetkel leidsin kindla suuna, mida pole siiani veel kahetsenud.
Tallinna Ülikooli bakalaureuse- ja magistriõpingud mulle alused, et jõuda sinna, kuhu oma sihi seadsin.
Tallinna Ülikooli bakalaureuse- ja magistriõpingud mulle alused, et jõuda sinna, kuhu oma sihi seadsin. Sisulistest teadmistest pean olulisemaks metoodikat ja põhimõtteid, mis aitavad erialaseid väljakutseid edukalt ületada. Igaüks loob tegelikult enda ülikooli õpiloo ise, ülikool saab ainult võimalusi pakkuda, millest näiteks üht kasutasin baka ajal – õppisin nimelt pool aastat Koreas. Hetkel tunnengi, et sain parima kogemuse osaks nii loengutes kui loenguväliselt.
Oma õpingute ajal väärtustasin väga inimesi, kellega koos seda teekonda läbisin – nii kaastudengeid kui juhendajaid. Juba esimeses baka loengus leidsin kaaslased, kellega ka loenguväliselt kohe haakusime ja kogemusi vahetasime. Nemad vedasid mind ülikooli rahvatantsurühma, kust leidsin oma tulevase abikaasa. Varakult avastasin tee ka üliõpilaskonda, kust sain sõbrad, kellega 10 aastat hiljemgi tihedalt kokku puutun.
Magistriõpingute ajal õppisin vähemalt sama palju kaastudengitelt kui ainekursustelt, aga eks see oligi planeeritud osa õppeprogrammist. Nagu turunduslikud laused väidavad – ülikool pole mitte see maja või õppekavad, vaid need inimesed, kes selle kultuuri loovad. Minu jaoks täpselt nii oligi.
Hariduse juhtimise eriala omandamise ajal asusin juba ka tööle – Tallinna Reaalkooli füüsikaõpetajaks. Peale selle olen aastaid töötanud Tallinna Õpilasmalevas nii rühmajuhi kui komandörina ning viimasel ajal staabis personali- ja koolitusjuhina. Lisaks olen seotud erinevate projektidega täiendõppe ja olümpiaadide valdkonnas.
Kuna õpetaja igapäev on piisavalt vahetu, siis positiivseid hetki jagub! Õpetajaamet hoiab sind värske ja noorena ning oma tegevusega lood sa tulevikumaailma. Mida enamat ühelt ametilt tahta?!
Õpetamine on töö inimesega. Kui ma ütlen, et ma õpetan füüsikat, siis see on ainult pool tõde, sest tegelikult ma õpetan õpilasi. Kui mul ei ole võimalik õpilastega kontakti luua, siis on raske päriselt õppimiseni jõuda. Ma usun ka, et inimest ei ole võimalik tegelikult õpetada, kuna õppimine on puhtalt subjektiivne tegevus – isiklik ettevõtmine. Tundub nagu vastuolu, aga õpetamine ja õpetamine on väga erinevad. Mina saan õpetajana luua sobiva keskkonna, kus õpilasel on võimalik õppida. Selle keskkonna üheks suureks osaks on suhtlemine, rühmatasandi arutelud, aga ka mentorlus väiksemas grupis või individuaalselt.
On 3 põhjust, et õpetajaks õppida: juuni, juuli, august. Kui aga naljad kõrvale jätta, siis õpetajaametis on väljakutseid palju ning see tähendabki, et igav ei hakka mitte kunagi. Iga tund on midagi uut, iga klass on midagi uut. Kui leiad viisi, kuidas välja antud energiat oma õpilastelt tagasi saada, siis on see äärmiselt tänuväärne töö. Kuna õpetaja igapäev on piisavalt vahetu, siis positiivseid hetki jagub! Õpetajaamet hoiab sind värske ja noorena ning oma tegevusega lood sa tulevikumaailma. Mida enamat ühelt ametilt tahta?!
Pärast tööd meeldib mulle väisata erinevaid kultuurisündmusi, alustades teatritest ja lõpetades näitustega. See tähendab, et viimasel ajal on vaba aja sisustamisega päris keeruline olnud. Eks mulle meeldib ka looduses aega veeta, viimasel ajal eriti disc golfi radadel ja seda koos oma lähedastega.