Haridusblogi

Suvekool Zürichis

Minu käik Zürichisse oli midagi erakordset, täis seiklusi ning positiivseid emotsioone. Esimene päev Zürichis algas sellega, et ma ei leidnud oma Airbnb´d üles. Seiklesin kaks tundi vales piirkonnas, sest ma ei teadnud, et Zürichis võib olla sama aadressi mitu korda – ainult postiindeks on teine!

Šveits

Suvekool ise algas juba pühapäeval 17. juunil Welcome Sessioniga, kus tutvustati programme üldiselt, anti ülevaade Šveitsist ning Zürichist. Tegime ka paar tutvumismängu ning üritus lõppes kahetunnise jalutuskäiguga Zürichi kesklinnas, kus tutvustati ajalugu ning vaatamisväärsusi. 

Üliõpilasi oli kokku pea 30 kõikjalt maailmast, mistõttu jagati üliõpilased kahte rühma. Mina olin grupis A ja meie teema esimesel nädalal oli koolikiusamise ennetamine ning mythodrama kasutamine probleemide lahendamisel. Õppeaine ise oli meeletult huvitav ning õppisin väga palju juurde enda kohta õpilasena, inimesena ning õpetajana. Meie grupi seltskond oli väga kirju – üliõpilased USA-st, Prantsusmaalt, Singapurist, Rootsist, Šveitsist, Inglismaalt, Lõuna-Koreast jne. Professor viis läbi palju grupitöid eesmärgiga, et üliõpilased jagaksid teadmisi ning väärtusi oma riigi ja haridussüsteemi kohta. See andis meeletult palju juurde, sest sain palju uusi mõtteid, mida saaksin ka enda töös kasutada. Väga palju anti näpunäiteid, kuidas mythodramat kasutades on võimalik laste vahel probleeme lahendada ning rääkida maailmas valitsevatest probleemidest. Mythodrama on lihtsalt selgitades jutustus ilma lõputa. Mina polnud sellest varem kuulnud ning väga põnev kogemus oli. Pidime õppeaine sooritamiseks ka ise kirjutama ühe mythodrama jutu (polegi nii kerge, kui arvasin!). 

Suvekool

Teisel nädalal oli meie grupil õppeaine "Erivajadustega laste haridus". Selle aine raames külastasin ühte lastehoidu ning lasteaeda. See lastehoid on koht, mida ma ei unusta eales. Lastehoius olid lapsed kõik segamini rühmades, ei olnud mingit eraldust (erivajadustega ja tavalapsed). Kõik mängisid ning tegutsesid koos. Neil oli ka eriline ruum, kus kogu tuba oli valge. Valged seinad, valge voodi, absoluutselt kõik oli valge. Selle toa põhimõte oli tunnetada heli, liikumist ja värve. Toas oli vesivoodi neile lastele, kes ei kuule. Nad pandi sinna voodisse ning heli tekitas vesivoodis liikumise, nii et laps tundis seda. Raske on selgitada, kui eriline see koht oli, ning mis jälje ta mulle jättis. 

Lasteaed, mida külastasin, toimis samuti integreerimise põhimõttel. Alguses õpivad erivajadustega lapsed ühes klassis ning tavalapsed teises. Tasapisi hakatakse koos tegevusi läbi viima, eesmärk on ühel hetkel kõik ühes klassis viibida. Mõlema koha juures oli heaks üllatuseks meeskondade suurus – mõlemas kohas oli väga palju assistente, ükski laps ei jäänud tähelepanuta. 

Selle aine ülesandeks oli koostada plakat mõne huvipakkuva teema kohta. Mina koostasin plakati koos üliõpilastega USA-st ja Inglismaalt (erivajadustega laste toetamine oma riigis) – tutvu plakatiga siin

Suvekool

Eraldi tahaksin tuua välja professorite suhtumist üliõpilastesse. See oli midagi erakordset, kuidas professorid suhtlesid üliõpilastega, ning kuidas pidevalt valitses loengute ajal vaba õhkkond. Ühe õhtu veetsime ka professorite juures grillimas ning head õhtut nautimas.

Peale toredat kahte nädalat oli kahju Eestisse tagasi tulla. Ma poleks ealeski osanud arvata, et sellise lühikese ajaga on võimalik luua selliseid sõprussidemeid inimestega, kelle olemasolust sul polnud aimugi. Tundus, et kahe nädala asemel tundsime me üksteist juba üle kümne aasta. Kõik tundus nii loomulik meie grupi jaoks. Väga raske oli neist lahku minna, aga sellegipoolest said loodud sõprused, mis jäävad kestma. Sain ühe USA tüdrukuga väga suureks sõbrannaks, ning juba järgmisel suvel tuleb ta ka Eestisse minu lõpetamise ajaks külla. 

Ma soovitaksin suvekoole kõigile. Kui on võimalus, tuleks kahtlemata minna ja avastada elu. Ma võtaks selle pakkumise silma pilgutamata uuesti vastu!

Autor: Merilin Oidjärv, alushariduse pedagoogi bakalaureuseõppe tudeng