„Tere hommikust, õpetaja Sille!“

Sille Pallase on Tallinna Ülikooli eripedagoogika bakalaureuseõppe viimase aasta üliõpilane. Vabatahtlike abiõpetajate programmist kuulis ta juba oma päris esimeses loengus, ent ei tihanud kohe programmiga ühineda. „Tahtsin, et ülikoolielu enne kindlamini rööpasse saaks.“

Nüüdseks on ta abiks olnud päris mitmes koolis ja lasteaias – nii eesti- kui venekeelses. Hetkel on ta vabatahtlik Paldiski Vene Põhikoolis, kus toetab väikeklassis (erivajadustega laste klass) eesti keele õpet. Sille märgib, et koolis töötamine tundus talle esialgu natuke hirmsam kui lasteaias. „Vastutus tundub on suurem.” 

Lasteaedades töötades oli tema rühmas nii eesti- kui venekeelseid lapsi. Aga mitte ainult - oli ka Hiina, Portugali, India ja Lähis-Ida päritolu lapsi. Sille märgib, et lasteaialapsed on üldiselt kõigele uuele vastuvõtlikud ja keeleoskus tuleb kiiresti. Ta meenutab poissi, kes alguses suutis öelda vaid üksikuid sõnu, aga juba mõni kuu hiljem luges eestikeelset teksti.

Püüdlikud ja porisevad päevad

Paldiski koolis püüavad kõik õpetajad Sillega eesti keeles rääkida. “Kogu õppetöö, milles ma osalen, viiakse samuti läbi eesti keeles. „Olen ka kõigile lastele öelnud, et ma ei räägi vene keelt, nii nad pursivad minuga ikka eesti keelt.“

Uue keele omandamine ei lähe aga alati hõlpsasti. Sille sõnul tuleb õpitut palju üle korrata ja teemasid omavahel põimida, et juba omandatu ei ununeks. Vene emakeelega lastele on keerulised eelkõige eesti keele pikad täishäälikud. „Koolist saab ikka „kol“ ja toolist „tol“,“ muigab ta.

Lapsed on uue olukorraga entusiastlikult kaasa läinud. „Eks see oleneb ka päevast, mõnel päeval on kõik püüdlikud, siis on jälle porisev päev. Üks tüdruk ütleb mulle aga alati innukalt: “Tere hommikust, õpetaja Sille!”, see on nii soe ja armas.”

Õppematerjalide puudus teeb loominguliseks

Abiõpetaja rollis on Sille toetanud nii õpetajaid kui õppetööd. Programmiga soovis ta ühineda muuhulgas seetõttu, et näha, kuidas toimib keelekümblus. „Muu kodukeelega  õpilased jõuavad suure tõenäosusega ühel hetkel eripedagoogide juurde. Soovisin leida võtteid, kuidas nendega paremini toime tulla.“

Neid kahte – erivajadus ja võõras keel – on Sille sõnul raske kokku põimida. Muret tekitab ka õppematerjalide vähesus, mistõttu küsitakse sageli hoopis Sillelt, kas ta on ülikoolis läbinud vastavaid kursuseid või oskab muudmoodi nõu anda. „Õppematerjale võiks kindlasti rohkem ja kvaliteetsemaid olla. Metoodikat on vähe. Koostöös õpetajatega tuli hakata sobivaid võtteid ja nippe looma.“

Standardõpikud on Sille sõnul sageli liiga kirevad ning hajutavad erivajadusega lapse tähelepanu, või siis vastupidi, liiga lakoonilised. Abi pole ka sellest, kui lastele lihtsama tekstiga ehk noorema klassi õpik anda. Selle peale võivad õpilased hoopis solvuda. Samuti on väikeklassiski väga erineva tasemega lapsi – mõni vajaks rohkem tuge, teisel on juba igav. Siis aga tekivad käitumisprobleemid.

„Kasutame palju abivahendeid. Oleme koos õpetajaga ise hästi palju pildimaterjali juurde teinud, mis neile paremini sobib. Oleme hakanud koostama töölehti, et õpilastele sobivaid lahendusi leida.“ On ka lihtsaid asju, mis aitavad, aga mille peale kohe ei tule. Näiteks oli ühel lapsel teksti jälgimiseks vaja lihtsalt järjehoidjat. “Katad osa teksti kinni ja on kohe parem.“

Kaardikesest sai kunstiteos

Õpetajatöös tuleb aga ette ka palju toredaid hetki. Sille meenutab sõbrapäevaks antud kodust ülesannet – lapsed pidid tegema lihtsa kaardikese. Üks õpilane tuli aga suure A4-formaadis papp-paberil kunstiteosega: lilledega kaetud kaardile oli kirjutatud ka kolm salmi Eesti hümni.  

Sille märgib, et vabariigi aastapäevaga seotud sõnavara on olnud lastel üks raskemaid omandada. Kõik need suitsupääsukesed ja rukkililled on nii pikad ja keerulised sõnad, et ei jää lihtsalt kuidagi pähe. Valentini päeva sõnad – sõbrad, kallistama, süda – tulid aga hästi välja.

Vene keelt oskama ei pea

Programmiga liitudes kartis Sille, et peab ka vene keelt oskama, aga seda nõuet õnneks polnud. Ta märgib, et nii programmiga ühinemine kui ka kogu edasine suhtlus nii koolide-lasteaedade kui ülikooliga on olnud väga ladus. Abiõpetajana tegutseb ta vastavalt võimalusele – kolme abiõpetajaks oldud aasta jooksul on graafik olnud väga erinev. Tavaliselt lepitakse ajakava ette kokku, koolid ja lasteaiad on selles osas paindlikud olnud.

Ta soovitab teistelgi üliõpilastel abiõpetaja tööd proovida. „Koolid ja lasteaiad ootavad väga. Nad tõstavad kasvõi tunniplaani ümber, et saaksite osaleda. Abi on hädasti vaja ja te olete väga teretulnud.“

Kasu on sellest ka üliõpilasele endale, sest ülikooli õppetöös nii palju praktikat ei saa. „See kogemus aitab palju,“ kiidab Sille.