Triin Ulla: Hämmastav, kui palju tõhusam linnavaatlusviis on jooksmine!
Maikuu on liikumiskuu, tõdetakse ka Tallinna Ülikoolis. Haridusteaduste instituudi koolipedagoogika õpetaja Triin Ulla tutvustab pikamaajooksu pühapäevasportlase pilgu läbi.
Astmaatilise lapsena olin jooksuvihkaja veel üle kolmekümnesena. Kui viimaks tervislikuma elu huvides jooksma hakkasin, võlus mind meditatiivne üksi olemise aeg, igal korral paranev jõu ja jaksamise tunne. Kuulus runners high ehk pingutusejärgne elevusesööst tegi esmalt veidi sõltlasekski. Stiimul on minu jaoks see, kui olen end mõnele rahvajooksule kirja pannud, teisiti muutun mugavaks. Viimane aga sunnib treenima kohtades, kuhu ka parajasti ei satuks – olgu Sillamäe, Põlva või hoopis Ho Chi Minh. Hämmastav, kui palju tõhusam linnavaatlusviis on jooksmine!
Pikamaajooksu pühapäevasportlasena sain aru, et säärane liikumine on ennekõike iseenese kohta õpppimine – ja vastuseid ei saa kiiresti. Olen omaette pusija. Aeganõudva ettevalmistuse käigus võib teha igat masti otsuseid, mille mõju saan aga teada rajal. Eksimise võimalusi on asjaarmastajal palju. Vahel polegi muud teha, kui võistluspäeval vigadega leppida ja distants targemaks saamise rõõmu ja kohutusetundega lõpuni teha. Nagu see muudegi katse-eksitus-meetodil õppimise „distantsidel“ sageli käib. Seega on jooks mulle eelkõige metafoor õppimisest, kannatlikkusest ja leplikkusest.
Koroona-aasta oma segadustega jäigi n-ö vahele, nüüd aga kavatsen jalad istmiku alt tirida ja sügisel kodulinnas taas poolmaratoni joosta. Alustan ettevalmistustega mõistagi juba täna. Maikuus, doktoritöö kirjutamise pingelisel ajal, on kolm jooksutrenni nädalas ka vältimatu tugi vaimsele tervisele. Kutsun teidki üles tegema sama ja miks mitte rohkem!
