Haridusblogi

Välispraktika Portugali eelkoolis

Tahtmine välispraktikale minna kasvas minus pikkamööda. Alguses üsna võimatuna tunduv lahtirebimine enda igapäevaelust Eestis sai umbes aastase hoovõtu järel siiski võimalikuks.

Portugal

Alguses tundus ahvatlev valida nii paljude riikide seast, kuid lõpuks tähendas see paarikuulist otsustusvõimetust. Kaalusin enda vajadusi ja soovisin ühendada enda jaoks mitu olulist asja: rohkem aega õppetööks, soojema kliima kogemine ja selle taimestiku uurimine ning kogemuse saamine projektõppes. Otsust langetada aitas teistelt nõu küsimine. Kui juba mitu inimest ütlesid, et Portugali nad läheksid veel kindlasti tagasi, oligi minu otsus tehtud.

Leidsin interneti kaudu väikese rahvusvahelise eelkooli Jill´s Place, mis asub Lissabonist 20-minutilise autosõidu kaugusel Carcaveloses. Tähelepanu köitis kodulehelt saadud info, et toetutakse Reggio Emilia pedagoogikale ja kasutatakse projektõpet – see sobis hästi minu lõpuöö teemaga. Koostasin ennast tutvustava kirja ja peale mõningast kirjavahetust direktoriga saimegi kokkuleppele.

Rahvusvaheline eelkool Jill´s Place

Suhtlus inglise keeles

Eelkooliks oli kohandatud tavaline kahekordne elumaja, kus käisid lapsed vanuses 1–7. Koolil on plaan kasvada ja anda haridust kuni 18. eluaastani. See tähendab eelkõige uue maja leidmist, millega juba ka tegeleti. Koolile oli iseloomulik personaalsem lähenemine. Täiskasvanuid oli ühe lapse kohta rohkem kui tavakoolides ja ka lahtiolekuaeg oli lühem. Kool oli avatud kella kolmeni, kuid pärast kolme sai osaleda tasulistes ringides, mis lõppesid kella neljaks.

Kogu suhtlemine toimus inglise keeles ja koolil tuli sammu pidada teiste ümberkaudsete ingliskeelsete koolidega, mis kasutavad Inglismaaga sarnast õppekava, kus lapsed peavad lugema juba nelja-aastaselt. Seega tundus õpe kohati lapse arengut mittearvestav ja Eesti mõistes eale mittevastav. See aga ei pidavat nii olema tavalistes Portugali koolides.

Eksootiline loodus

Saabusin Portugali augusti lõpus ja ilmad olid väga soojad kuni oktoobri lõpuni. November üllatas vihma ja jahedusega, ja kuna küttesüsteeme siin enamasti välja arendatud ei ole, siis arvan, et pidin rohkem külma taluma, kui oleksin seda teinud Eestis. Seega tasuks soojast suvest teele asudes pakkida kaasa ka soojemaid riideid. Samas jagus ka novembrisse soojemaid ja päikeselisi päevi.

Külastasin nii mõnelgi korral ka Lissaboni, kuid minu eriline huvi puudutas loodust. Seetõttu sai alguses hasartselt matkatud igal laupäeval. Kõige rohkem seiklesin Portugali läänerannikul, kuid käisin kahel korral ka Lõuna-Portugali rannikuga tutvumas. Põnev oli näha ja avastada eestlase jaoks eksootilisi puid ja näha aedades kasvamas taimi, mida meil ainult toas aknalaual kasvatada saab.

IMG_20180908_124826_01.jpg

Põnevad Assoori saared

Novembris, kui ilmad juba jahedamad, võib saada soodsa hinnaga lennupileteid Assoori saartele, mis kuuluvad Portugalile, kuid asuvad mandrist päris kaugel. Sealne loodus pakub kustumatuid mälestusi ka väljaspool suvist turismihooaega. Võimalik on võtta ette jalutuskäike vulkaanikraatri serval, istuda õues 39-kraadistes vannides, vaadata, kuidas veekogudes vesi keeb, või sõita paadiga vaatama vabalt elavaid mereloomi. 

Portugal on eriline kindlasti suure mereandide valiku poolest – värske kala, krevetid, teod ja kaheksajalad on tõesti kõik väga maitsvad. Nii kauplusest kui ka turult kala ostes puhastab kaupmees selle kohe ära. Portugallased on rahulikud, väga sõbralikud ja abivalmid.

Leian, et välispraktika pakkus mulle unustamatuid vaateid loodusest, palju uusi kogemusi ning paranes ka minu inglise keele oskus. Kui vähegi võimalik, soovitan sellist kogemust teistelegi!

Autor: Kristina Lahe, alushariduse pedagoogi bakalaureuseõppe III kursuse üliõpilane