Doktoritöö: Eesti õpetajad kipuvad olema kultuuripimedad
Kultuur on rohkem, kui rahvusköök ja traditsioonid, see mõjutab ka näiteks seda, kuidas teavet edastame ja vastu võtame ehk haridust omandame. Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Maiki Vanahans uuris, kuidas õpetajad arvestavad oma õppetöö planeerimisel laste kultuurilise taustaga.
Eesti praegune haridussüsteem on silmitsi uussisserändest ja kultuurilisest mitmekesisusest tulenevate väljakutsetega. Õppijate kultuuriline mitmekesisus on toonud kaasa muutusi õpikeskkonnas. See mõjutab paratamatult ka õpetajaid, sest kultuur mõjutab teabe edastamist ja vastuvõtmist. “Erinevate kultuuride märkamine ja neile reageerimine õpetamisel on oluline ning õpetajate kultuuridevahelise pädevuse arendamine vajalik, et rikastada üldist õpikogemust ning saavutada kultuuriliselt kaasav lasteaed või kool, kus nii lapsed kui ka õpetajad tunnustavad ja kasutavad mitmekesisust ressursina,“ selgitas Maiki Vanahans, kes oma kaitstavas doktoritöös uuris õpetajate kultuuridevahelist pädevust.
Vanahans tõdes, et eri kultuuridest pärit õpilastega edukaks koostööks vajavad õpetajad teadmisi ja oskusi, kuidas kaasata muu keele- ja kultuuritaustaga lapsi nii käitumuslikult, kognitiivselt kui ka emotsionaalselt: „Kuigi kultuuritundlik õpetamine ja kultuuridevahelisus ei ole Eestis uued mõisted, ei ole praktikutele, õpetajatele ja juhtidele, need tuttavad. Lisaks ei ole kultuuritundliku õpetamise alla kuuluvad põhiteemad osa õpetaja kutsestandardist“.
Oma doktoritöö jaoks õpetajaid ja koolijuhte küsitledes leidis Vanahans, et õpetajate avatud ja mitmekesisust väärtustavate hoiakute taga tuli esile tõekspidamine, et „laps-on-laps“ ehk kultuuripimedus, kus rõhutati kõigi võrdset kohtlemist. „Kuigi õpetajad ei erista lapsi rahvuse või kultuuri järgi, siis nad ka ei arvesta sellega ega võta õppetegevuste ettevalmistamisel arvesse laste kultuuritausta,“ möönis Vanahans ja tõi välja kuivõrd oluline on mitmekultuurilises keskkonnas arendada õpetamise pädevust läbi teadmiste ja kogemuste. „Siiski leidsid osalejad, et kogemus annab parema ettevalmistuse,“ tõdes Vanahans ja rõhutas sealjuures, et mitmekultuurilistes tingimustes õpetamisega seotud probleemidega tuleks tegeleda ennetavalt. Juhtkond peaks seadma prioriteediks õpetajatele vajalike teadmiste ja oskuste arendamise täienduskoolituse kaudu.
Kõige olulisemaks probleemiks peavad õpetajad mitmekultuurilises keskkonnas õpetamisel ikka keelebarjääri. Keelebarjäärist üle saamiseks soovitab Vanahans pöörata tähelepanu ühelt poolt uussisserändajatest laste eesti keele õppe korraldusele ning teiselt poolt ikka õpetajate teadmiste ja oskuste kasvatamisele, kuidas toetada vähese eesti keele oskusega last õppetegevuses. „See on vajalik, kuna isegi pärast 20 aastat uussisserändajatest laste õpetamist tuginevad õpetajad eeskätt enda ja oma kolleegide kogemustele,“ rõhutab Vanahans.
Tallinn Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Maiki Vanahans kaitses doktoritööd „Intercultural Competence for Teaching Newly Arrived Migrant Students from the Perspective of Preschool and Primary School Teachers and Leaders“. („Kultuuridevaheline pädevus uussisserändajatest õpilaste õpetamisel lasteaia- ja klassiõpetajate ning juhtide vaatenurgast“) 3. septembril. Doktoritöö juhendajad olid Inge Timoštšuk, Tallinna Ülikooli professor ja Krista Uibu, Tartu Ülikooli professor. Oponendid olid Terese Elisabet Bondas, Stavangeri Ülikooli emeriitprofessor ja Kara Diane Brown, Lõuna-Carolina Ülikooli professor.