Miks minust sai käsitöö ja kodunduse õpetaja eriala magister?

Mõnikord taheti teada, miks just see eriala ja kas tõesti peab sokikudumist või supikeetmist kõrgkoolis õppima. Teised imestasid, et miks ometi õpetajaks, kas päriselt ka tahad kooli minna ja õpetada. Ja veel üks „miks“ puudutas minu vanust: alustasin ju enda jaoks täiesti uuel erialal päris algusest – bakalaureuse tasemest, peaaegu neljakümneaastasena. Miks peaks keegi tahtma keskealisena oma mugavustsoonist väljuda? Niisiis, tõepoolest: miks?!

Kõige lihtsam ja kiirem vastus oli mul sellistel puhkudel: „miks ka mitte!“, kuid tegelikult on mul olemas ka palju paremad, sügavamad ja ausamad vastused.

Olen alati veidi kadestanud neid inimesi, kes juba varakult teavad, kes nad on ja mida nad elult tahavad. Laiast maailmast oli selliseks inimeseks näiteks Gerald Durrell, loodusuurija ja suurepärane kirjamees. Eestist võib tuua näiteks kasvõi Maarja-Liis Ilusa, kes juba kolmeaastasena käis oma muusikuteed. Mina selliste inimeste hulka ei kuulu. Olen ennast kaua otsinud ja küllap otsin veel edasigi. Siiski avastasin ma ühel päeval, nüüdseks veidi enam kui viis aastat tagasi, et on midagi, mida minagi oskan. Nimelt, ma oskan kasutada oma käsi ja oma pead millegi loomiseks. Tegelikult teadsin ma seda juba varem, aga ei olnud osanud sellele teadmisele mingit vormi või väljundit anda. See äratundmine tõigi mind Tallinna Ülikooli käsitööd ja kodundust õppima ja vähemalt esialgu oli minu nägemus õppimise eesmärkidest üsna praktiline – ühendan lihtsalt oma huvi ja armastuse isetegemise vastu oma teise suure armastusega, milleks on õppimine. Kinnitan, et õppimine õppimise pärast võib olla huvi ja hobi. 

Minu esialgsetes plaanides oli õpetajaamet veel midagi üsna ebamäärast, kuid nagu öeldakse – süües kasvab isu. Minu õnn oli sattuda kursusele, mis osutus ühtehoidvaks ja õppimist kõrgelt hindavaks. Ei mingit ülejala tegemist ega lõputuid edasilükkamisi ja see hakkab paratamatult külge, kasvab nagu veerev lumepall. Kuidagi iseenesestmõistetavalt ja märkamatult said meist oma eriala patrioodid, kes selgitasid kõigile, kes teada või kuulda tahtsid, et meist saavad midagi märksa enamat kui kõrgharidusega vardaliigutajad. Ja kui siis olime peaaegu sajaprotsendiliselt jõudnud bakalaureusekraadini, oli magistrisse astumine enamiku jaoks meist juba loogiline jätk. Selleks ajaks olin avastanud enda jaoks ka eriala teise poole, milleks on õpetajakutse ja mõistsin aimamisi, et see võib olla just see, mida olen otsinud.

Ärgu lugeja nüüd arvaku, et kõik on olnud üks morsipidu. Motivatsioonilangus, tüdimus, kahtlused, ka seda kõike oli ja on vahel praegugi - sest räägitagu, mida tahes suurest õpetajate puudusest - meiega on vastupidi: meie erialal on töökoha leidmine, kui sul seda juhtumisi juba ei ole, pigem suur juhus või lihtsalt vedamine. Aga kui ma vaatan, kuidas on läinud ja kuidas läheb minu õpingukaaslastel, siis näib, et me kõik oleme endas kindlamad ja me kõik oleme saanud väga palju sellist, mida ei osanud ettegi kujutada. Me oleme leidnud üksteises sõbrad, mis on täiskasvanuna märksa suurem saavutus kui lapsena ja pole vahet, kes meist on 23 ja kes 60 aastat vana. Jah, ka sellises vanuses tudengeid on meie seas.
Me oleme olnud väga palju aega koos ja isegi siis, kui me ei olnud füüsiliselt ühes ruumis, olime me sageli koos, lihtsalt sel juhul tähendas see seda, et me olime oma kodudes, istusime näiteks diivanil, ümbritsetuna raamatutest ja väljaprintidest ning hädaldasime üksteisele läbi neti, et kui kiire ja kui raske meil parasjagu on ja kuidas ikka ei jõua ja ei saa. Tegelikult oli see kõik puhas rõõm, lugeda kõiki neid raamatuid, mida poleks muidu lugenud ja kirjutada kõiki neid töid, millest poleks muidu ridagi sündinud ja omada sõpru, kellega seda jagada.

Me oleme õppinud paljut ja mina ei alahinda teoreetiliste tarkuste kõrval sugugi neid elulisi oskusi, mida me ülikooli praktikumidest saime. Absoluutselt iga kord, kui võtan kapist laudlina, meenuvad õppejõu sõnad, et kui lina on triikimata, siis parem ärgu seda laual olgugi või siis teadmine, miks panevad naatriumglutamaati sisaldavad toidud mu pea valutama või võimalus olla sama loov nagu lasteaialaps – rebida paberist ribasid ja moodustada neist midagi, mis on kunst (kui mitte kellegi teise silmis, siis enda ja õppejõu jaoks kindlasti). Mõnikord olime veel peale südaööd kõhuli põrandal, et anda viimast lihvi erinevate figuuritüüpide rõivakollektsioonile või siis kavandasime, mida pakkuda õppejõududele mõeldud pimesöömingul.

Ahjaa, et ma ei unustaks, kas teate seda tunnet, kui ootad oma korda, et minna sinna teiste ette ja kaitsta oma tööd, ükskõik, kas selleks on mõni jooksev ettekanne või magistritöö? Kuidas küll süda taob ja kui oled ära käinud ja sinna teiste ette läheb sinu kaaslane, siis tunned, kuidas tema süda lööb ja jalad värisevad, nii nagu see oleks sinu enda süda ja sinu enda jalad. Ei tea? No saate teada, kui proovite ja see väärib proovimist. Tegelikult olen ma lausa kade kõigi nende peale, kel see kõik on alles ees.

Usun, et olen nüüd vastanud küsimusele: „Miks?“, ehkki sama hästi sobib ka vastuseks: „Miks ka mitte!“.
 _______________________________________________________
Vajalikud teadmised. Kasulikud oskused. Õpi tehnoloogiavaldkonna ainete õpetajaks Tallinna Ülikoolis, mis kuulub 7% maailma parimate ülikoolide hulka. Esita avaldus 20. juunist 1. juulini!