Tiia Artla: „Õppiv ja loov õppejõud on üliõpilase parim innustaja"

Kuidas jõudsite te oma eriala ehk käsitöötehnoloogiate juurde?

Olen end alati pigem loomeinimeseks kui teadusega tegelejaks pidanud, kuigi ülikoolis töötades olen tegelenud nii ühe kui teisega. Kunstiande ja käsitööhuvi juured on lapsepõlves, mõlemad olen pärinud oma emalt. Nii kaua kui end mäletan, olen ema eeskujul ikka midagi käsitöölaadset pusinud. Minu esimene soki kudumine nägi välja nii: kuna ma tegelikult veel varrastega kududa ei osanud, aga ema ju nendega ikka midagi kudus, siis võtsin kaks varrast ja hakkasin lihtsalt kerast tulevat lõnga ümber varraste mähkima. Keskosa muutus aina paksemaks ja paksemaks ja kerasid muudkui kulus ja kulus. Kui ema koju jõudis, siis näitasin uhkusega, kui palju mul sokist valmis on! Eks ta vaikselt hiljem keris lõnga uuesti keradeks tagasi.

Pärast 8. klassi ja Jõgeva Lastemuusikakooli lõpetamist olin dilemma ees, kummas suunas jätkata, kas muusika või kunstiga. Et klaverimäng ei olnud minu jaoks nii köitev kui kunst, siis otsustasin omandada keskhariduse Tallinna 24. keskkooli tarbekunstikallakuga klassis. Ed. Vilde nim Tallinna Pedagoogilise Instituudi (praeguse Tallinna Ülikooli) lõpetasin joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse õpetaja kutsega, lõputöö teema väljundiks gobeläänvaip. Et olin käsitööõppejõule silma jäänud hea tasemega käsitöö tegijana, siis tehti mulle ülikooli õpingute lõppedes ettepanek jääda siia õppemeistrina tööle. Kahe aasta pärast alustasin tööd vanemõpetajana käsitöö tehnoloogiate vallas.Mõned aastad hiljem, seoses ümberkorraldustega ülikoolis, seisin koos teiste käsitöö õppejõududega fakti ees, et keegi meist peab hakkama tegelema õppeaine „Rahvakunsti alused“ loengutega. Mu enda õpingud tudengiaastail rahvakunsti aluseid kui õppeainet ei sisaldanud, seega alustasin aine õpetamist nullist. Alustasin ka enda koolitamisega selles vallas, kutsusin rahvarõivaste ja nende uurimisega tegelevaid inimesi (Igor Tõnurist, Silvia Laul) esimestel aastatel oma loengutesse esinema, et laiendada nii enda kui tudengite silmaringi.

Millised uuringud ja projektid on teil hetkel käsil? Millest need on?

Eesti Rahva Muuseumis lõppes jaanuari lõpus Tallinna Ülikooli egiidi all toimunud näitus „Kaasav ELU“, mille eksponaatide baasil saab LTI direktori Ruth Shimmo lahkel loal ülikooli peakampuses T-322 ruumis teoks tunnetustuba. Just toa sisu ja väljanägemisega praegu olengi tegutsemist alustanud. Kogu ERMi suures saalis olnud ekspositsioon tuleb nüüd sobitada neli korda väiksemale pinnale. Sisuliselt tuleb monteerimisprotsessiga alustada algusest: kõigepealt püstitada valguse ja heliga pannoo ning paigaldada kunstmuru, siis tuleb kõik ülejäänu.

Tunnetustoas saab edaspidi läbi viia ka väiksema osalejate arvuga õppetööd tavapärasest teises miljöös. Ei istuta traditsiooniliselt laudade taga, vaid seal toas on diivan, tumbad ja põrandapadjad. Selles ruumis saaks korraldada ka koosolekuid, näitusi, väiksemat pidu ja miks mitte minna sinna ka niisama lõõgastuma, kui seda on väga vaja. Seal saab olla vaikselt omaette, pikutada, kuulata muusikat, linnulaulu, vaadata filme. Kuigi näitusel olnud eksponaadid on üliõpilaste poolt valmistatud puuetega inimestele kasutajakeskse disaini mudelit silmas pidades, on tulem universaalne ja sobib nii sihtgrupile kui ka kõigile teistele, kes tunnevad selle vastu huvi.

Uurimuslikus võtmes on mul käsil eesti kirivööde elektroonilise mustrikogu koostamine. 2021. aasta sügisel panin ma aluse Eesti kirivööde digitaliseeritud mustripangale (Eesti Kultuurkapitali Kunstide ja rahvakultuuri valdkondade õppejõudude loometegevuse toetamise stipendiumi toel). Mustripanka talletusid 500 vöö kirjad. Seda tööd on plaanis jätkata ning panka talletada nii muuseumides leiduvate vööde kui erakätes olevate vööde kirju ja teha need tasuta kättesaadavaks kõigile huvilistele. Sooviks on, et läbi kirivööde mustripanga kasutamise jõuaksid rahvakunsti elemendid üha enam esivanemate käsitööd ja ilumeelt hindavate inimeste omaloomingusse ja uurimustesse. Äsja sain ka koostööpakkumise kirjastuselt Pegasus jätkata ristpisteraamatute väljaandmist. Seega tegemiste puuduse üle kurta ei saa. Kui üks projekt lõpeb, tekib justkui iseenesest järgmine väljakutse.

Minu soov on jagada eesti asju eesti inimestele, et jääks kõlama mõte – Eesti on parim koht, kus elada ja eestlased oskavad võrdväärselt välisilmaga elada, olla, loomingut luua. Ka meilt on õppida ja meil on, mida õpetada, eeskätt rahvakunstist tulenevaid tehnoloogiaid ja võtteid.

Lisaks teadusele – kas teil on ka mõni hobi või tegevus, mis keha ja vaimu virgutab? Mis teid elus inspireerib ja sütitab?

Kõik minu tegevused liiguvad ikka loometegevuse suunas. Näiteks on mul selline „kiiks“ – kuna postkaarte enam ei saadeta, sest digiajastu on teinud omad korrektiivid inimeste käitumisse, siis ühel hetkel täheldasin arvutimaailmas ka seda, et isegi seal ei viitsita teisele tervitusi saates vaeva näha sellega, kuidas ja mida saata. Minul on põhimõte, et ka digimaailmas tuleb teist nii palju austada, et kui ma teda õnnitlen, siis ma ikkagi teen seda kaardiga, mitte neid naeratavaid jt valmis nupukesi kasutades. Ma pühendan õnnitletavale vähemalt nii palju omast ajast, et ma koostan tema jaoks õnnitluskaardi. Mulle meeldib pilte omavahel sobitada, töödelda ja ka tekstiridu lisada. Vaatasin, et lähiaastate jooksul on neid töötlusi kokku saanud päris rohkesti ja loodan, et saajatele on meeldinud. Nii et olen selline kaardinokitseja tüüp.

Fotol: Näide Tiia loodud virtuaalsest õnnitluskaardist, mis põimib endas käsitöö koos loodusteadustega

Teiseks suureks hobiks on saanud rooside kasvatamine Võrumaal, abikaasa sünnipaigas. Olen rajanud sinna lausa 10-meetrise roosiheki, mida jõudumööda hooldan, et õiteilu kestaks. Plaanis on rajada ka nn potipõllundust, kus oleks hea ise midagi suhu pistmiseks kasvatada. Ja kuna olen sünnilt maakas, siis mida vanemaks saad, seda rohkem seda mullas sonkimist hindad. Nii laadime oma akusid. 

Fotol: Tiia Artla lilleaed

Inspireerib see, kui tekib konkreetne ülesanne, mida on vaja täita, ja inspireerivad tudengite toredad ideed, sest kohe hakkab mu mõte kas kaasa jooksma või sagedamini isegi omi väljundeid otsima. Õppetöös olen lähtunud tõdemusest, et loomingulisemate vormide rakendamisel ja teemade valiku mitmekesistamisel on oluline osa täita õpilaste loovuse äratajana ja innustajana. Läbi õppeprotsessi olen püüdnud üliõpilasi suunata teadmiste analüüsimisele ja seoste loomisele, et väärtustuks kogu õppeprotsess, mitte ainult töötulemus. Olen seda meelt, et õpetaja ei ole käesoleval sajandil mitte infoallikas, vaid on koos üliõpilasega seoste looja ja väärtushoiakute kujundaja. Ma leian, et õppiv ja loov õppejõud on üliõpilase parim innustaja.

Võin öelda, et olen täielikult pühendunud eriala arendamisele ja populariseerimisele. Käsitöö valdkonna ained on vahend loogilise mõtlemise ja analüüsivõime arendamiseks, mis on tänases ühiskonnas ja tulevikus toimetulekuks hädavajalik. Minu motoks on: Populariseerida tööõpetuse erialasid Eesti kultuuripildis läbi näituste, ürituste ja heategevuse ning luua erinevate tegevuste kaudu sidemeid väljaspool ülikooli, kes võiksid praktiliseks õppetööks väljundeid pakkuda. Olen omaalgatuslikult korraldanud ülikoolis näitusi 1986. aastast alates, sooviga väärtustada üliõpilasloomingut.

   
Fotol: Tiia Artla käsitöötund

Olen seda meelt, et õpetaja ei ole käesoleval sajandil mitte infoallikas, vaid on koos üliõpilasega seoste looja ja väärtushoiakute kujundaja. Ma leian, et õppiv ja loov õppejõud on üliõpilase parim innustaja.

Rääkige ühest viimasel ajal loetud raamatust, mida soovitate lugeda ka teistel. Miks seda teisele soovitate?

Mul on hoopis teistsugune soovitus või ettepanek. Kuna tööelu ja selle ümber toimuv on nii sisutihe, siis kätt südamele pannes võin öelda, et lihtsalt füüsiliselt ei ole aega muu lugemisvaraga tutvust teha kui erialakirjandus. Aga vaevalt keegi lugejatest ootab, et paluksin tal heelgeldamistehnikate käsiraamat kätte võtta ja avastada sealt uusi võimalusi millegagi tegelemiseks.

Võtke ette vahest hoopis vana, koju ostetud ja talletatud raamatukogu. Suvel, puhkuse ajal, kui olin nädala üksi Võrumaal, siis võtsin ette ämma raamaturiiulid ja lugesin järjest läbi seal leiduva. Ja tegelikult oli huvitav kogemus, sest seal oli väljaandeid, mis kunagi koolis käies olid kohustusliku kirjanduse loetelus, kuid mida siis nagu sundkorras lugeda ei tahtnud. Nii sai järjest loetud „Sõda ja rahu“, „Anna Karenina“, „Tõde ja õigus“, „Seiklusjutte maalt ja merelt” sarjast paarkümmend raamatut jne. Ma lugesin täiesti samamoodi kui lapsepõlves – ma lihtsalt unustasin end lugema ja ei märganudki, et vahepeal on õhtust hommik saanud.

Kaanefoto lugu

Kaks aastat enne minu 55. juubeli täitumist oli tekkinud üks näituse mõte. Sel perioodil tehti vabariigis päris mitmeid rahvusliku kindaga seotud väljapanekuid ja eeldati, et iga järgnev kindapaar oleks eelmisest uhkem. Mõtlesin tookord selle kindakultuse peale ja otsustasin vastukaaluks kududa sokke ja teha neist näituse, mis oleks nii lihtsa olemusega kui veel saab, ehk minna kudumisega juurte juurde. Võtsin kasutusele ainult kaks töövõtet ja kaks värvi, mis võiksid iseloomustada talve: valge kui jää ja lumi ning oranž kui loojuv õhtupäike. Sellest mõttest sündis minu isikunäitus, mida valmistasin ette kaks aastat, mis möödusid iga päev sukavardaid klõbistades. Kui sain 141 sokipaari valmis, siis tõmbasin joone alla, sest selleks hetkeks oli mu ainus mõte veel, et enam elu lõpuni ma ühtki sokipaari ei koo.

Näituse kujunduse osas rõhusin samuti ääretule lihtsusele mõttega, et näitust peab saama kerge vaevaga teisaldada, seega valisin puitkeppidest kokku seotava konstruktsiooni puidust pesupulkadega. Usun, et valmistasin nii mõnelegi külastajale üllatusmomendi lihtsuse ja omanäolisusega. 2019. aastal andsin 100 sokipaari üle Eesti Kaitseväele, et pakkuda välismissioonidel osalejatele killukest kodusoojust.
 

Fotol: Näide Tiia loodud vahvast virtuaalsest õnnitluskaardist