Doktoritöö uuris, kuidas on inimmõju tagajärjel järvede seisund muutunud
Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorant Annika Mikomägi kaitses väitekirja, milles uuris järvede setteläbilõikeid, et selgitada välja, kuidas neis kajastuvad järve ökosüsteemis toimunud muutused.
Viimastel sajanditel on inimmõjust tulenev surve keskkonnale järjest kasvanud ja toonud kaasa paljude järvede ökoloogilise seisundi järsu halvenemise. Järvede eutrofeerumine on veekogu seisundi muutumine, mis on põhjustatud veekogu rikastumisest toitainetega. Protsessi tuntumaks ilminguks on vetikate, sealhulgas toksiliste sinivetikate õitsengud.
Järvede arengulugu on salvestunud järvesetetes, mille uurimiseks kasutatakse tänapäeval mitmeid erinevaid meetodeid, mis võimaldavad saada olulist informatsiooni nii kliimamuutuste kui ka inimmõju ulatuse kohta. Selleks, et hankida järve ökosüsteemi muutuste kohta võimalikult tõepärast informatsiooni, on tarvis kombineerida erinevaid järvesetetes sisalduvaid infokandjaid. Annika Mikomägi uuris oma doktoritöös Lohja järve, Kurtna Nõmmejärve, Verevi järve ja Pappjärve settepigmentide ja stabiilsete isotoopide sisalduse muutust viimase 200 aasta jooksul.
Mikomägi selgitab, et näiteks Verevi järve setteläbilõige peegeldas lisaks inimmõju tagajärjel toimunud kiirele eutrofeerumisele ka muutusi järve veetasemes. „Töös kasutatud indikaatorid peegeldavad eutrofikatsiooni järves. Lisaks on uurimistöös kasutatud pigmentide säilivusindeksit, mis annab väärtuslikku lisainformatsiooni järve ökosüsteemist toimunud protsesside kohta“ lisab väitekirja autor.
Mikomägi tööst selgus ka, et mõnes uuritus järves (näiteks Verevi ja Pappjärv) toimus 19. sajandil lühiajaline inimtegevusest põhjustatud toitelisuse tõus, millest järved paari aastakümne jooksul taastusid. „Tugevama häiringuga järved aga ise toime ei tule ning tööst selgub, et mitmete uuritud järvede ökosüsteem on kahjustatud jäädavalt. Siiski näitavad uuringud, et reostuse lõppedes järvede seisund võib stabiliseerub. Nii on toimunud näiteks Verevi järvega.“ kinnitab Mikomägi.
Samas ei pruugi doktoritöö autori sõnul järvede seisund stabiilseks jääda ning väga suur on järvede enesereostuse oht. Seega vajavad veekogud hea seisundi saavutamiseks inimeste sekkumist.
Annika Mikomägi doktoritöös kasutatud indikaatorite kombinatsioon on uudne ning võimaldab lahendada mitmed probleeme, mis on seotud järvede tervendamiseks parima meetodi valikuga. „Järvede eutrofikatsiooni kulgu on settepigmentide abil väga hästi võimalik kirjeldada ning see aitab meil järvede seisundi parandamiseks teha tarku otsuseid,“ kinnitab töö autor.
Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorandi Annika Mikomägi doktoritöö pealkiri on "Sedimentary pigments and stable isotopes as tools for lake eutrophication reconstructions" („Settepigmentide ja stabiilsete isotoopide kasutusvõimalused järvede antropogeense eutrofeerumise rekonstrueerimisel“).
Avalik kaitsmine toimus 11. novembril Tallinna Ülikooli saalis M-648. Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli külalisprofessor ja vanemteadur Tiiu Koff, Eesti Maaülikooli vanemteadur Ilmar Tõnno ning Tõnu Martma. Oponendid on Liverpooli Ülikooli professor Jim Marshall ning Eesti Maaülikooli professor Tiina Nõges. Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
