Heaolu mõõtes ja elu mõtte üle mõtiskledes muudame nii ennast kui maailma

Kas sind huvitavad inimesed ja see, kuidas nad end tunnevad? Kas tahaksid teada, kuidas inimese heaolule läheneda ja seda teaduspõhiselt mõõta? Kas oled valmis tulevikus leidma lahendusi, et inimesed elaksid kauem tervislikku elu ja väldiksid enneaegset haigestumist? Kas sa oled valmis tegutsema inimõiguste tagamisel ja sotsiaalsete probleemide lahendamisel nii praegu kui tulevikus? Loodus- ja terviseteaduste instituudi esimene rahvusvaheline ingliskeelne õppekava ootab uusi huvilisi enda sekka!

Heaolu ja tervisekäitumise magistriõppekava koduleht

Meie õppekava erilisus selles ongi, ma näiteks ei tea olemasolevatest õppekavadest teisi, kus oleks püütud ühte koondada kõikvõimalikud olulised teadmised heaolust – kuidas seda mõõta, kuidas näeb välja heaolu erinevates vanustes, keskkonna vaatepunktist, sotsiaalpoliitika sinna juurde, epistemoloogia, ehk siis kuidas tehakse terviseuuringuid ka Eestis. Kuna õppekava on ingliskeelne, on meil ka välistudengeid, ning oleme püüdnud Eesti kogemust neile edastada. Nad osalevad praktika kaudu nendes edumeelsetes firmades, mis peavad töötajate heaolu oluliseks. Seega nad näevad, kuidas Eestis selline sotsiaalpoliitiline ja psühholoogiline toetus toimib, kuidas püütakse inimeste heaolu suurendada. 

Õppekava teemade ring on päris lai ja läbiviijad oma valdkondades väga head, näiteks Kristjan Port töövõime teemal, spordi ja heaolu seostest, Piret Vacht keskkonna teemadel, Kaja Mädamürk andmeanalüüsi kompetentsiga, Margus Ott filosoofiast. Lisaks Kenn Konstabel heaolu mõõtmise teadmistega, uurides, kuidas seda mõõtmist läbi viia. Mare Pork, kes on õnnelikkuse kontseptsioonide tutvustaja, räägib õnnelikkuse psühholoogiast. 

Meil on kaetud kõik olulised teemad, Astra Schults räägib laste heaolust, koolis näiteks. Tiina Tambaum ja Merike Sisask kirjeldavad elukaare teemasid, ka vanurite heaolust lähtudes. Näiteks veel Vladimir Tomberg, kes tegeleb infotehnoloogia ja käitumismodifikatsioonidega, luues selliseid nii-öelda äppe, mis võivad mõjutada inimeste käitumist. Vanematest olijatest on ka Mariann Märtsin, kes annab valikkursust kvalitatiivsetest meetoditest, tegeledes pehmemate analüüsi meetoditega. 

Uuendusena tutvustame sügisel ingliskeelset kognitiivse empaatia kursust. Seda viivad läbi nooremteadur Eliis Härma ja dotsent Elina Malleus-Kotšegarov, kes mõlemad on nõustamise psühhoteraapia oskustega ja kes loovad kognitiivse empaatia grupitehnika alusel seisundid ja ka annavad siis sammhaaval oskusi tajuda teiste inimeste motiive ja emotsioone. 

Täiesti uus on ka Ivan Strigin ja eksistentsiaalse psühholoogia lähenemine heaolule. Eksistentsiaalne tähendab siin sellist elu mõtte küsimust just, viisi, kuidas selle vastuseni jõuda. Kuidas vastata olulistele küsimustele, aga see lähenemine aitab ka terapeutiliselt inimestel oma emotsioonide tähendusi mõista. See ongi siis üks nendest asjadest, mis Ivanil tuleb väga hästi välja, sest tema ettevalmistus on eksistentsiaalse füsioteraapia nõustamise valdkonnas. Kevadel ongi siis tulemas “Meaning of life” kursus, mis koondab elu mõtte teemalised küsimused.  

Need on nüüd lisandused selle kohta, kuidas osalejad ise saaksid suurendada iseenda heaolu ja ma arvan, et see on juba iseenesest uuenduslik. Ülikooli kursused teatavasti ei pea praktilisi oskusi andma ehk nad annavad pigem süsteemsed tähendused teatud asjadele, teadmised. Enamasti ülikooli kursused ei ole suunitletud sellele, et suurendada mingeid oskusi. Inimestel on näiteks emotsionaalne intelligentsus, sotsiaalne intelligentsus, selles mõttes me  liigume uuenduslikul moel sellesse kohta, kus selle õppekava inimesed saavad ka midagi iseendale, saavad reaalses elus midagi juurde, oma kogemusena. Ka Ivan Strigini kursus ongi ju on otseselt suunatud indiviidile ehk isiksusele endale. Nii on kompromiss leitud nii rakendusliku igapäevaelu jaoks vajalike asjadega kui ka selliste abstraktsete ja teoreetiliste teemade jaoks.

Ma arvan, et see liigub sünkroonis maailma muude tendentsidega, kus ülikoolide tähendus on muutumas rohkem selliseks mitte ainult teadmisi andvateks vaid ka sellistel teadmistel põhinevate oskuste andmisele. Oleme õppekavasse paigutanud väga erinevad mõõtmed selle heaolu tähendusest. Nendest idudest saaks välja arendada veel mitu eraldi õppekava, aga siin on antud nagu assortii kõigest. Mis see olemine ja eksistents ju ise muud tähendab? Eksistentsiaalse psühholoogia aksioom ütleb seda, et inimesel on kolm olemise valdkonda. Üks on mina ja maailm, mis tähendab siis seda, et kuidas ma suhestun maailmaga, kuidas ma olen selles maailmas, mis enamasti on siis mõeldud keskkonna vaatest, igasugune sotsiaalne, füüsiline ruum. Siis mina ja mina ise, ehk kuidas ma saan hakkama iseendaga. Ehk see arusaam on ka oluline, mis ütleb, et inimene ei ole ju täiuslik. Tal on alalõpmata mingisugused vastandused ja vastuolud ja probleemid, ja see eeldab teatud oskusi või arusaamasid, kuidas sellega toime tulla. Ja kolmas olemise vorm on mina ja teised inimesed. Ehk siis küsimus, kuidas ma suhetes olen. Kuidas saada toetust? Kuidas toetada teisi? Millised eetilisi väärtuseid omame? Need kolm olemise vormi ongi ju need, millest lähtudes väga paljud asjad on üles ehitatud ja toimivad, ilma et me seda ise märkaksime, ja igas selles valdkonnas on omad viisid, kuidas seda mõista.

Kui vaadata ülikooli tasemel, siis ülikool ikkagi jääb ka selliste abstraktsete teadmiste andmiseks kohaks. Meil on vaja ka teatud viise, kuidas kõike seda teada saada. Sellepärast meie õppekaval ei saa magistrikraadi juhul kui pole tehtud empiirilist uuringut. Ei ole võimalik kirjutada ainult esseed teemal, mida ma arvan iseendast. Kas me nüüd elu mõtte juurde päris jõuame, aga inimese kohanemisvõime ja ka ühiskonna hakkama saamine on ikkagi inimeste kõrvade vahel kinni. On üsna keeruline aru saada asjade käigust iseendas ja ühiskonnas, kui sa ei oska kõrvale astuda, vaadata ennast kõrvalt. See vaatleja roll ongi ülikooli hariduse sisuks, ülikooliharidus annab võimaluse hakata analüüsima iseennast ja ühiskonda viisil, kus ei ole sees neid iseenda stereotüüpe. Inimestel on kombeks kohe teada, kes on süüdi ja miks kõik on halvasti ja märkamata. Ent kõik tema seletused on ebaadekvaatsed oma olemuselt, sest ta valib ainult välja need asjad, mis kinnitavad tema hirme ja kahtlusi. Ja nõnda siis on ka heaoluga. Heaolu ei tähenda mitte seda, et oleks palju õnnelikke suuri rahavoogusid tulemas või et sõda ei oleks. Heaolu on pigem see oskus, kuidas nii sõjas kui ka kriisides aru saada, mis on ülimalt väärtuslikud eesmärgid inimese olemisel, ja kui sellest ei taheta aru saada, siis jääbki asi pooleli või katki, nii nagu me ümberringi praegu näeme.