Õpetajate Akadeemia külalislektori Airi Ruusi õppetund: Klassiruumis peab higistama õpilane, mitte õpetaja.

Füüsikaõpetajana olen ma armastanud kirjeldada kõike meie ümber ja sees toimuvat. Aastaid jagasin seda kirge 7.–12. klassi õpilastega, kuid ühel hetkel tekkis ootamatu küsimus: kas ma suudan oma teadmiste ringi laiendada? See huvi viis mind kaheaastasele avastusretkele lasteaialaste ja algklasside juurde ning sealt otse Tallinna Ülikooli Õpetajate Akadeemia külalislektori rolli. See otsus andis mulle uue hingamise – ja pani proovile senised arusaamad õpetamisest.

Tallinna Ülikooli looduse- ja terviseteaduste instituudi külalislektor Airi Ruus jagab oma kogemust praktikuna, kes on toonud kooli värske vaatenurga õpetajakoolitusse.

Seiklus algab avastamisrõõmust

Minu armastus füüsika vastu peitub selle lihtsuses, kus keeruliste valemite ja kallite katsevahendite asemel on võimalik avastamisrõõmu leida ka lihtsate koduste vahenditega – näiteks staatilise elektri uurimine fooliumi, pliiatsi ja õhupalliga. Pärast aastaid tööd vanemate klassidega, tundsin ma tegelikult huvi, kuidas oleks õpetada päris pisikesi. Otsisin vaatenurga muutust ja asusin juhendama Kolme Põrsakese teadusringi. Sain seal kinnitust, et väikeste laste siiras huvi ja rõõm õppimise vastu on piiritu. Nägin, kuidas igapäevaste asjadega on võimalik toetada ja kasvatada laste sisemist väikest teadlast. Pärast lastega töötamist kasvas minus huvi hoopis õppijate spektri teise otsa – täiskasvanute õpetamise vastu. Samal ajal algas Tallinna Ülikoolis külalislektorite värbamine. See tundus olevat just see järgmine loogiline samm.

Entusiasm jagamiseks ja lahenduste leidmiseks

Otsus astuda külalislektori rolli osakoormusega oli selgelt motiveeritud soovist jagada oma entusiasmi füüsika õpetamisest ülikoolis õpetajaks õppivatele tudengitega. Kuid veelgi olulisem oli teine ajend: olin tundnud juba mitu aastat, et õpilased jäävad koolis järjest enam hätta füüsika õppimisel. „Ülikoolis töötades loodan leida selgust ja miks ka mitte liikuda lahenduse suunas, kuidas toetada õpilasi ja nende õpetajaid füüsika avastusretketel,” mõtlesin ma. Just see ongi õpetaja roll: luua õpikeskkond ja tingimused, kus õpilane saab ise aktiivselt füüsikat ja teisi nähtusi avastada, mitte lihtsalt vastuseid vastu võtta.

Pusletükid loksuvad paika

Regulaarsed kohtumised teiste ülikooli külalislektoritega, kus arutati päevakorras olevate õpetamise ja õppimisega seotud murede üle ning mõtestati lahti uuemaid teadustöid õppemeetoditest, on olnud minu jaoks hindamatu väärtusega. Nendes aruteludes loksus minu sees paika nii mõnigi pusletükk.

Sain näiteks aru, et kui õpilases tekib tunnis trots, ei tähenda see tingimata „halba käitumist”. See võib viidata hoopis asjaolule, et vähemalt üks õpilase põhivajadustest on täitmata – olgu selleks magamatus, tühi kõht või kodused pinged. Varem vaatasin ma selliseid trotsi täis õpilasi kui „mis teil nüüd viga on õpilasi”, aga nüüd püüan näha maski taha.

Kõige selgemaks sai minu jaoks põhimõte: klassiruumis õpib inimene, kes higistab. See tekitas olulise küsimuse – kes peab higistama, mina või õpilased? Sellest sügisest alates olen püüdnud oma tunnid koolis ja loengud ülikoolis üles ehitada nii, et õpilased ja tudengid on aktiivsem pool ja mina olen passiivsem, toetav taustajõud. Hetkel tundub õpilaste ja tudengite vahetu tagasiside põhjal see toimivat.

Laiema pildi nägemine

Tasakaalu leidmine oma põhitöö ja külalislektori kohustuste vahel on olnud suhteliselt mõistlik. Minu töönädal jaguneb laias laastus kolmele päevale koolis ja kahele päevale ülikoolis. Mõlemad institutsioonid on olnud mõistvad ja toetavad ning selline jaotus võimaldab mul oma tööülesandeid väljaspool loenguid ja tunde planeerida nii, et ei pea väga oma vabast ajast lisaks näpistama.

Kui mul tekiks võimalus taas kandideerida külalislektori kohale, siis ma ei mõtleks kaks korda, vaid ütleks kohe jah. Külalislektorina olen saanud uue hingamise, mis on aidanud luua selgust endas ja toetada õpetamist koolis. Minu jaoks on külalislektor inimene, kes soovib näha haridusmaastikul tervikpilti ja jagada seda laiemat perspektiivi edasi koolipraktikasse.

Õpetajate Akadeemia initsiatiivi ja tulevaste külalislektorite otsing

Airi Ruusi kogemus on inspireeriv näide koostööst, mida Õpetajate Akadeemia püüab edendada. Algatus aitab kindlustada kvalifitseeritud õpetajate järelkasvu ning tõsta õpetajate ja haridusjuhtide koolitamise taset Eestis.

Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi direktori Priit Reiska sõnul on koolipraktikute panus õpetajakoolitusse väga olulise tähtsusega. Nende eriline väärtus seisneb selles, et nad on igapäevaselt koolielu keskel ning näevad samal ajal nii õpilasi kui ka õpetajakoolituses õppivaid tulevasi õpetajaid. Selline topeltperspektiiv võimaldab tuua auditooriumisse vahetu ja ajakohase ülevaate sellest, mis koolis päriselt toimub, ning siduda teooria ja praktika loomulikuks tervikuks. Ootame praktikuid, kes soovivad oma kogemuse kaudu seda olulist sidet tugevdada.

Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituut ootab Õpetajate Akadeemia programmi raames külalislektoreid neljas loodusteaduste valdkonnas: keemia, füüsika, geograafia ja bioloogia.

Loe lähemalt https://candidate.recrur.com/public/jobad/ET/0e9167d8-5