Tallinna Ülikooli paigapsühholoogia ümarlaud: füüsiline ruum on heaolu ja identiteedi jaoks kriitilise tähtsusega

Möödunud kuu lõpul, 24. oktoobril, toimus Tallinna Ülikooli psühholoogia ja käitumisteaduste ekspertide eestvedamisel ümarlaud "Paigapsühholoogia ja paigapraktika". Sündmus tõi kokku psühholoogid, paigateoreetikud ja paigakujundajad, et arutada, kuidas psühholoogia tarkusega saab leida lahendusi tänapäeva ühiskonna suurimatele paigamuredele, nagu kaugtöö poolt põhjustatud isolatsioon ja linnaruumi väärtuspõhine areng.

Ümarlaud tõi esile, et füüsilise ruumi ja paigaga seotud tähenduste tähtsus ulatub kaugemale arhitektuurist ja linnaplaneerimisest – see mõjutab otseselt ka inimese identiteeti, vaimset tervist ja sotsiaalset sidusust. Eksperdid käsitlesid kaugtöö varjukülgi ja paigakiindumuse sügavat psühholoogilist olemust. Ühiselt tõdeti, et erinevad paigad kui ka füüsiline ruum ja sellega seotud tähendused on meie heaolu ja kuuluvustunde jaoks kriitilisema tähtsusega kui varem arvatud.

Kaugtöö psühholoogiline ankur: identiteedi ja rituaalide kadu

Tallinna Ülikooli organisatsiooni- ja arengupsühholoogia teenekas lektor ja paigapsühholoog Kadi Liik avas ümarlaua teema hoiatusega kaugtöö ajastu ohtude eest. Ta rõhutas, et kuigi paindlikkus on eelis, on füüsilise töökoha kadumine psühholoogiliselt kulukas. "Tööpaik on sotsiaalsete rituaalide ja stiimulite ankur. Kui see ankur kaob, muutub ebakindlaks ka töötaja enesemääratlus, mis viib kiiremini läbipõlemiseni ja üksildustundeni," selgitas Liik.

Üldpsühholoogia dotsent ja kultuuripsühholoogia ekspert Katrin Kullasepp lisas, et identiteet ja paik loovad tähendusi vastastikku. Ta rõhutas, et meie identiteedid luuakse alati koos teistega ning sisemised piirangud on sageli ruumi disainist tugevamad. Näiteks tuues EKA ees olevad skulptuurid: "Isegi antud luba sodimiseks põrkub sisemise arusaamaga: mina ei ole see, kes sodib."

Paiga kiindumus ulatub vereringeni

Emeriitprofessor Mati Heidmets pakkus välja paigaga seotuse tugevuse kolmeastmelise liigituse, mis ulatub lahjast emotsioone loovast seosest kuni kõige tugevama ohverdamispaikade klassini. Heidmets tõi esile, et kõige tugevam kiindumus on bioloogiliselt sügav. "Uuringud on näidanud, et paiga kaotust tajuti kui tüki võtmist kehast või füüsilist kahjustust," selgitas Heidmets, rõhutades seotuse ürgset, mitte pelgalt emotsionaalset olemust.

Linnaplaneerimise ideoloogilised valikud ja kogukondlikud emotsioonid

Need psühholoogilised mustrid on jõudnud ka linnaehitusse, kinnitas Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalameti linnakeskkonna kavandamise esindaja Aksel Johannes Part. Tema sõnul on Tallinna eesmärk asendada 20. sajandi autokeskne ja funktsioone eraldav linnaruum inimsõbraliku ja väärtuspõhise planeerimisega.

"Ruum mõjutab neid ühiskondlikke narratiive ja väärtusi. See peab olema valik, mis soodustab sotsiaalset sidusust, mitte üksildust," ütles Part. Ta tõi aga esile praktikute väljakutse: konflikt tekib sageli linna soovist luua metsikut linnaloodust versus elanike eelistus korrastatud ja traditsioonilise rohealuse järele.

Seda konflikti illustreerisid teadlased Riste Lehari ja Bianka Plüschke-Altof, kes käsitlesid linnalooduse rolli paigakiindumuse loomisel ja mille muutmine paljastab kogukondlikke paigakiindumusi. Lehari uuring, mis käsitles Mustamäe maastikukaitseala puude raie juhtumit, näitas, et linnalooduse muutmine, mis toimus terviseraja rajamise eesmärgil, vallandas tugeva kogukondliku vastandumise. See oli näide "paigatingimuse häirimisest", mis tõi esile varjatud, ent võimsad emotsioonid, kinnitades, et linnaloodus on elanike jaoks ülioluline ankrupaik.

Bianka Plüschke-Altof tutvustas tänavu ilmunud “Söödav Linn 2” raamatu ja viimastel aastatel tema kolleegidega tehtud uuringuid, mis küsivad kuidas võimestada paigakiindumuses peitev jõu ning rõhutavad paigakiindumuse ja linnalooduse vastastiku mõju: kui linnaloodus aitab paigakiindumust tugevdada, siis vastupidiselt võib paigakiindumust tugevdada teadlikkus meie ümbritsevast loodusest, vastutustunnet seda hoida ja valmisolek looduse huvides tegutseda. Linnaaianduse teemalised uuringud juhivad lisaks tähelepanu sellele, et linnalooduse positiivne efekt paigakiindumusele on vahendatud, ning sõltub olulisel määral ka meie keskkonnaalasest juhtimisest ja linnakorraldusest, mis võivad suhted linnaloodusega kas tugevdada või nõrgestada. 

Yorky Ülikooli antropoloogia doktorant Johann Sander Puustusmaa lisas linnaruumi käsitlusse katkendlikkuse mõiste, rõhutades, et linna uuringutes ei tohi ignoreerida tühjuse ja vaikuse hetki. Tema helide salvestamisel põhinev doktoritöö näitab, et need "pausid" annavad linnaruumile ootamatu tempo ja aitavad mõista, kuidas üks paik võib erinevatele inimestele erinevatel ajahetkedel erinevat tähendust omandada.

Ülikooli roll paigaidentiteedi kujundamisel

Ümarlaua lõpuarutelu keskendus ülikooli enda paigaidentiteedile. Ühiselt tõdeti, et ülikoolil on vaja teadlikult luua viibimise põhjuseid ning taaselustada ja tugevdada oma paigaidentiteeti, et tagada nii oma üliõpilaste kui ka töötajate heaolu.

Ümarlaud näitas, et paigad ja nende mõju inimestele on tugevamad, kui me arvame. Psühholoogia pakub teaduslikke teadmisi, mis aitavad liikuda "pimeda katsetamise faasist teadliku paigakujundamise ajastusse".

Looduse- ja terviseteaduste instituudi psühholoogia ja käitumisteaduste eksperdid plaanivad jätkata dialoogi praktikute ja teoreetikute vahel, et arendada teaduslikke lahendusi meie igapäevaste paigamurede leevendamiseks.