19.03.2017 Küsimustele vastab Tallinna Ülikooli reklaamiteooria lektor, reklaami ja imagoloogia õppekava kuraator Tiina Hiob, keda ka äsja nomineeriti Kuldmuna 2017 auhinnagalal elutööauhinna laureaadina. Millises maailmas Sa elad? Värvilises. Helilises. Ruumilises. Lõhnavas. Maitsvas. Materiaalses. Digitaalses. Vaimses. Ühises ja ka vaid omas maailmas. Kõige huvitavam film/lavastus/raamat, mis on inspireerinud Sinu elu ja kuidas? Võtan vabaduse tõsta esile vaid üht raamatut (sest vastasel juhul olen tõsises hädas eelistuste tegemisega). Selleks on Lewis Carroll’i „Alice imedemaal“. Ma sattusin seda esimest korda lugema ilmselt õigeimal ajahetkel – kunagise Tallinna Pedagoogilise Instituudi raamatukogu lugemissaalis kahe loengu vahelisel ajal ning juba mõningase eluteadlikkusega, mis lubas nautida selle teksti eri tasandeid. Sel päeval ma enam loengutesse ei jõudnud. Alice lugu on jäänud minu külge (või vastupidi) tänaseni ning ikka ja jälle märkan end olevat kas liiga suur v liiga väike, et sobituda. Kui saaksid öelda praegustele tudengitele ainult ühe asja. Mis see oleks? Ma ütleksin ühe asjana „armastus“. Aegade jooksul on BFMist läbi käinud palju tudengeid, kuidas on tudeng selle aja jooksul muutunud, milline on praeguse tudengi nägu? Tänane tudeng on väga noor. Ta on julge, kiirustav, avatud, pretensioonikas, praktiline, pinnapealne, ärev, ilus, ahne. Ma ei saa kuidagi väita, et laisk õppima. Ta lihtsalt töötab ning õpib teistmoodi. Kuidagi lennult. Bussis, tööl, söögilauas. Igal pool, kus on ekraan, inimesed, huvitav. Eriala mille oled valinud, kuidas oled selleni jõudnud? Minu taustaks on õpingud kunstierialadel. Kõigepealt sisekujundus kunagises Eesti Kunsti Instituudis, edasi kunstiõpetus Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Aastal 1993 pakkus ülikooli rektor Talis Bachmann mulle võimalust töötada välja reklaami õppekava ning alustada koheselt ka sellealaste täienduskursustega. Noorusele omases kartmatus optimismis sai väljakutse vastu võetud. Koheselt tuli alustada ka enesetäiendamisega, õnneks oli huvi suur ning motivatsioon kõrge, eks minu kunstiharidus ning suur huvi psühholoogia vastu olid ka abiks. Eestis alustasid esimesed reklaamiagentuurid, praktikutel oli kiire tööga alustada, oskusteavet oli veel napilt, kuid maailm oli avatud ning piiri tagant sai hangitud esimesed õpikud ning ülikoolis liikusid ka erialased teadustekstid. Iseõppimine oli ainus võimalus edu saavutada. Peagi ilmus Talis Bachmanni raamat „Reklaamipsühholoogia“ (1994), mis sai sõna otseses mõttes kapsaks loetud. Magistritöö oli juba reklaami valdkonnast („Värv reklaamis“). Edasi läks kõik kui lepse reega – püha üritusega liitus ka Linnar Priimägi, reklaami õppekava sai avatud ning tänaseks on selge, et õppekava ei saa lõplikult valmis ja õppimine ei lõppe kunagi. Igavaks ei lähe ja lõpp veel ei paista. BFMi blogi