Muutuvas maailmas tuntakse tihti, et vajatakse teadmiste osas täiendusi. Kuigi koolitunnid põhi- ning keskkoolis kipuvad olema õpilastele tüütud ja ei suudeta ära oodata, millal haridustee lõpeb, siis ometigi saab leiab neist nii mõnigi end ka täiskasvanueas koolipingist, isegi kui hilisem õppimine võib olla keerukam. Nii on leidnud ka Eestis teostatud täiskasvanuõpet käsitlevad uuringud, kus suur osa  kõrghariduse omandajad tunnistavad, et probleeme, mis tekivad vanemas eas haridust omandades, on mitmeid. Näiteks õpingute töö ja pereelu vahele sobitamine, kuigi samas tunnistatakse, et perekond on üheks suuremaks tugipunktiks[1]. Peeter Lusmägi on Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi Sotsioloogia doktorant, kelle taust ei ole sotsioloogiaga otseselt seotud. Varasemalt on ta töötanud nõunikuna, ministriabina,  Hasartmängumaksu Nõukogu nõunikuna, Olümpiakomitees eriprojektide juhina ja nüüd liikumisharrastuste juhina. Peeter, Sinu töökogemus ja hariduslik taust tunduvad mulle pigem juhtimisalased. Kust tuli otsus jätkata oma õpinguid just sotsioloogia alal? Peeter:  Mind on alati huvitanud, mis toimub meie ümber ja miks. Ka mu varasemad töökohad ja omandatud kraadid on ühiskondlike protsessidega seotud. Näiteks organisatsioonide toimimised ja juhtimised mõjutavad meid ja sellest on tulnud huvi sotsioloogia vastu. Samuti soovin end pidevalt täiendada, aga minule ei sobi selline omal käel täiendamine.  Selleks, et asju süvitsi omandada, peavad olema arvestused ja eksamid mistõttu ma astusingi just doktorantuuri, mitte ei tegele sotsioloogia kui hobiga ja ei tutvu iseseisvalt materjalidega. Ka siin (kontoris – toim.) raamaturiiulis on spordisotsioloogia alaseid raamatuid, aga nüüd kui ma olen doktorant, siis on neid lugedes hoopis teine lähtenurk. Ma tean, et ma pean neid korralikult lugema ja teadmisi kinnistama, mida ma hobi korras ei teeks. Kas keegi soovitas sulle sotsioloogia õpinguid, või tuli see idee sinult endalt? Peeter: Otseselt ei soovitanud, aga kui ma astusin ärijuhtimise magistrisse 2005. aastal, siis ma hakkasin koostööd tegema erinevate valdkondade juhtidega ja ka emeriitprofessor Mait Arvistoga[2], kes oli Tallinna Ülikooli endine rektor. Temaga ma alustasin tervisespordi valdkonnaga tegelemist ja kuna ta oli ühe terviseorganisatsiooni aupresident, siis sai temast minu spordiklubide toimimise teemalise magistritöö juhendaja. Kevadel oli sotsiaalmeedias selline artikkel „Kas sotsioloogia teeb õnnelikuks?“. Kui sinult küsitaks, kas sotsioloogia teeb Sind õnnelikuks või kas sa oled rahul sellega, et mis sa õpingutest saanud oled, siis mida sa vastaksid? Peeter: Kindlasti täidavad õpingud oma eesmärki, võimaldades mul oma erialal paremini hakkama saada. Viimased 10-13 aastat olen käinud ka erinevatel välismaisetel konverentsidel ja kongressidel, kus just tänu sotsioloogia õpingutele on sealsetele ettekannetele tekkinud hoopis teine vaade. Varasemalt tundusid teaduslikumad ettekanded, kus räägiti regressioonist ja korrelatsioonist, lihtsalt keeruliste tabelitena, mida ise ei suutnud analüüsida. Nüüd olen hoopis teises rollis, saan paremini aru, tekivad seosed ja mida rohkem neid tekib, seda paremini võimaldab see mul oma valdkonnas töötada. Sinu uurimisteema on sõnastatud kui „liiklusharrastustega tegelemine, seda toetavad ja takistavad faktorid Eesti kontekstis“. Tavaliselt on inimestel isiklik seos oma uurimisteemaga. Kas see sinu doktoritöö teema on ka kuidagi seotud mõne sinu isikliku huvi või plaaniga? Peeter: Pigem jah. Sport on Eestis selline suhteliselt nähtav valdkond ja tänaseni puudus selles arengukava, mis kajastaks tulevikuvisiooni. 2005. aastal kirjutasime Mait Arvistoga liikumisharrastuse strateegilise dokumendi, mis kajastas aastaid 2006 kuni 2010 ja see sai hiljem järje (2011-2014). Meie kirjutistest sai tõuke Strateegia 23[3], mis on Eesti spordi tähtsaim valdkondlik dokument. Mulle meeldib mõelda, et osaliselt tänu minu õpingutele käivitus see protsess, kaasates mitmeid inimesi ja luues avaliku arengustrateegia dokumendi. See on konkreetne tööalane tulem. Isiklikult on mul spordi ja olümpia vastu alati huvi olnud ja arvan, et doktorantuuris võikski õppida seda, mis tõeliselt huvi pakub, mitte ainult diplomi pärast tööd kirjutada. Ühes oma doktoritöö raames avaldatud artiklitest tõid välja, et inimeste haridus mõjutab, nende füüsilist aktiivsust ja et toimunud sissetulekute suurenemine ja paranenud regionaalsed võimalused spordi harrastamiseks on spordiga tegelemist suuresti parandanud. Kas need tulemused olid sinu jaoks ootuspärased, või on oled avastanud  ka midagi ootamatut? Peeter:   Oli ootuspäraseid tulemusi, aga doktorantuuri astudes ei olnud ma oma haridusliku tausta tõttu varasemalt sotsioloogiliste teooriatega kokku puutunud. Ka mu varasemad tööd olid pigem praktilised ja rakenduslikud. Alles nüüd olen mõistnud, et uurimustöödes võiks rohkem teooriatele toetuda. Nii sattusin ka  Pierre Bourdieu teosteni, kes ei ole küll spordisotsioloog, aga on  paar spordialast artiklit kirjutanud. Ühes neist ta tõi välja, et spordiga tegelemine sõltub sotsiaalsest klassist, toetudes vaid oma elukogemusele. Ta leidis, et jõukamad ja haritumad liiguvad rohkem ja harrastavad teistsuguseid spordialasid (nagu tennis, purjetamine ja  mäesuusatamine), vastupidiselt sinikraedele, kes eelistavad grupispordialasid. Need teooriad leidsid minu esimeste aastate uuringutes kinnitust, sest ka Eestis liigub haritum ja parema sissetulekuga inimene rohkem.  See on ka natukene paradoks, sest neil on reeglina vähem vaba aega, aga nad oskavad seda paremini sisustada, kui väheharitud ja väikese sissetulekuga inimesed. Ootamatu tulemus oli, et eestlaste ja mitte-eestlaste liikumisharrastusega tegelemise vahel on ca 15 protsendine erinevus. Millest see erinevus tingitud võib olla? Peeter: Tundub, et tehtud üleriigilised liikumisharrastuse kampaaniad, on valdavalt olnud eestlastele suunatud ja mitte-eestlased võivad olla teises infoväljas. Seega eestikeelne meedia ei pruugi nendeni jõuda ja nende poolt tarbitav sporditeemat ei käsitle. Nendel kampaaniatel on inimestele suur mõju ja ilmselt sellest erinevus tulebki. Lisaks artiklis välja toodud soovitusele pöörata rohkem tähelepanu just perekondade liikumisharrastustele ja sellega seotud ürituste korraldamisele, oli teiseks huvitavaks tähelepanekuks ka see, et  rohkem  tuleks panustada pensioniealiste ja eelpensioniealiste liikumisharrastuste propageerimisele. Sellest tuleneval küsiksin, et miks võib täna Euroopas matkates kohtuda pigem näiteks Taani, Rootsi või Saksa vanemaealistega, aga samas vanuses eestlasi kohtab vähem? Peeter: Meie uuringud näitasid, et alates vanusest 55 on 55-65% inimestest liikumisharrastusest kõrvale jäänud ja see ei ole võrreldav Kesk-Euroopaga riikidega.  Näiteks üks oluline erinevus Eesti ja Kesk-Euroopa riikide vahel on, et kui näiteks Austrias ja Saksamaal 50-60% elanikkonnast kuulub kuskile spordiklubisse, siis Eesis on see vastav näitaja 10%. Eesti spordiklubid on pigem „ühemeheklubid“, tegeledes ühe kitsa spordialaga ja olles orienteeritud saavutusspordile. Kesk-Euroopas on jällegi suured klubid, kus saab tegeleda 10-15 spordialaga ja seda saab teha 3 erinevat generatsiooni. Leidub tegevust kogu perele – lastele, endale ja oma vanematele. Teiseks põhjuseks on, et Eestis puuduvad spordialased traditsioonid. Saksamaal ja Austrias on alates kuuekümnendatest toimunud üleriiklikud kampaaniad sisuga „mine liigu sellisena nagu sa oled ja saavuta endale jõukohane spordivorm“. Eestis on nende kampaaniatega alustatud alles 5-6 aastat tagasi, aga kampaaniate tulemuslikkust mõõtes oleme leidnud, et need tõesti mõjuvad. Millal jõuab spordivaldkonnas kätte hetk, kui hakatakse Big Data sarnaseid andmeid kasutama, ehk millal võiks joosta iga pulsikella või mõne mobiilirakenduse info otse andmebaasidesse? Peeter: Näiteks täna on meil Facebookis „Eesti Liigub“ grupp, kus on 10 000 liiget. Nende liikmete struktuuri ja sotsiaalmajanduslikke näitajaid oleme juba analüüsinud. Seda võiks pidada esimeseks sammuks selles suunas. Lähitulevikus aga, kui Eesti Vabariik saab 2018. aastal saja aastaseks, soovime läbi viia kampaania, kus kutsume igat eestimaalast liikuma ja sportima aasta jooksul 100 korda. See on 2 korda nädalas, mis ei tohiks olla ületamatu eesmärk, vaid iga inimene võiks leida selleks aja. Kampaania tarbeks on loodud rakendused ja erinevad veebikeskkonnad ning prognoosime, et umbes sadatuhat inimest võiksid oma andmed sinna sisestada ja  neid andmeid kasutame hiljem analüüsik. 2018. aasta jaanuar peaks muutuma tulumaksuseadus, mis kaotab erisoodustusmaksu spordikulutustelt, mille tööandjad on teinud oma töötajatele (see oli üheks soovitud väljundiks ka Peetri doktoritöö plaanis – toim.). Millist rolli mängivad selle muudatuse puhul sinu uurimustööde tulemused? Peeter: Jah, selles protsessis laiemalt on toetutud meie uuringutele. Ka meie valdkondlikud arengukavad ja strateegiadokumendid, mis on väga olulised dokumendid, toetuvad spordialastele uuringutele. Nii on seatud eesmärgid, kuhu soovime aastaks 2030 jõuda. Näiteks on sõnastatud selgelt eesmärgid, et aastal 2020 võiks 50% eestimaalastest liikumisharrastusega tegeleda ja aastaks 2030 on jõutud selles osas põhjamaade tasemeni. Ilma 2013 aastal tehtud uuringuteta ei oleks suudetud selliseid sihte seada. Kas sa sooviksid oma doktoritöö kohta veel midagi lisada? Peeter: Mulle meeldib doktoriõpingute raames väga DoRa programmi iga-aastane toetus, mille tõttu olen käinud Londoni Ülikoolis tudeerimas. See on silmad särama pannud ja andnud doktoritöö kirjutamiseks motivatsiooni. Siiski pean tunnistama, et pean end mingis mõttes erandiks, kuna mul ei ole sotsioloogia tausta ja nende õpingutega alustamine oli veidi nn „pea ees vettehüpe“. Samas see, kuhu ma sattusin, meeldib mulle. Sul ei ole olnud pikaajalisi katkestusi õpingutest ega töölt, seega oled sa pidevalt end jaganud töö, kooli ja pere vahel. Kuna tänastel tudengitel on ilmselt sarnased katsumused, siis kas sa jagaksid nendega, kuidas on sinul õnnestunud saavutada harmoonia oma kodu, töö ning kooliasjade vahel? Peeter: Jälgin põhimõtet, et mu pereelu ei pea ega tohi, minu õpingute pärast kannatama. Seetõttu ei tee ma nädalavahetuseti kooliasju ja pisemad pereliikmed ei pea oma tegevusi vastavalt minule kohandama. Mõlematest magistriõpingutest saadik toimib mudel, et nädalas kahel kuni kolmel õhtul pärast tööd tegelen 4-5 tundi kooliasjadega. Sinna juurde ka loengutes käimine. Õnneks on mu senised töökohad võimaldanud mul töölt loengusse minna.  Kõik tööandjad on õppimist väärtustanud ja ka täna ma ei ole ainuke, kes siin korrusel õpib. Käiakse ka Tartu Ülikoolis ja on aktsepteeritav, et näiteks terve reede ollakse seal. Meil on tulemusele orienteeritud organisatsioon, seega tähtis on tulemus, mitte kuidas see saavutatakse. Ometigi on neid tudengeid, kes seaduse poolt ettenähtud õppepuhkust ei julge oma tööandjatelt küsida. Kui ka sa ise ei ole sama tundnud, siis millest sinu arvates selline kartus tulla võiks? Peeter: Olen päris mitme juhtiva riigiametnikuga, kellel on kümneid alluvaid, samal teemal rääkinud. Nemad on õppimist väärtustanud ja õppepuhkuse võtmist pidanud täiesti tavaliseks. Ka kolmandas või vabasektoris, kus mina töötan, on sama suhtumine. Erasektoris (eriti väikeettevõtetes) võib see olla keerulisem, sest iga inimese panus ja ka kasumi teenimine võivad olla olulisemad. Leidub veel üksikuid, kes ei oskaks seletada, mis on sotsioloogia ja eks iga inimese jaoks võibki see tähendada erinevaid asju. Seetõttu, kohustuslikus korras, nagu ikka kombeks, pean ma intervjuu lõpetamiseks küsima – mida tähendab sotsioloogia Sinu jaoks?   Peeter:  Saan öelda oma valdkonna põhiselt, et minu jaoks spordisotsioloogia on olemasoleva pildi kaardistamine, kitsaskohtade väljaselgitamine ja nende kitsaskohtade lahenduste välja pakkumine. Ma tean, et see ei lähe just klassikalise sotsioloogiaga mõistega kokku, aga minu jaoks see on see. Intervjuul jäid kõlavateks teemadeks „huvi ümber toimuva vastu“, „vaimses vormis püsimine“ ja „tööalaste oskuste parandamine“. Ehk need ongi Need põhjused, miks inimesed  valivad oma täiskasvanu eas, kõigi nende rollide kõrvalt mis juba olemas on, lisaks ka tudengi rolli. Intervjuu läbiviimisel on käsitletud peamiselt Peeter Lusmäe (kaasautorid Mart Einasto ja  Eve-Liis Roosmaa) 2016. aastal doktoritöö raames avaldatud artiklit: „Leisure-time Physical Activity Among Different Social Groups of Estonia: Results of the National Physical Activity Survey“, mis on ilmunud ajakirjas Physical Culture and Sport. Studies and Research (nr 69, vol 1,lk 43−52). Peeter Lusmäe teiste publikatsioonide kohta võib leida infot Eesti Teadusinfosüsteemist (https://www.etis.ee/Portal/Persons/Display/208956f9-c325-4108-9897-17e45f64782f) [1] Roosalu, T. (2010). „KOLMEKESI ELUKESTVAS ÕPPES: õppija, kool ja tööandja“ URL: http://www.andras.ee/ul/Triin_Roosalu_Kolmekesi_elukestvas_oppes.pdf [2] Mait Arvisto, kes oli 1996–2001 Tallinna Pedagoogikaülikooli rektor ja alates 2005. aastast Tallinna Ülikooli emeriitprofessor,  on olnud Tallinna Ülikooli spordisotsioloogia labori rajaja ja algatanud 70.-80. aastatel Eestis spordisotsioloogia alaste uurindute läbiviimise. Seega oli tema just kui  spordisotsioloogia suuna alusepanija ja Peeter tema alustatu jätkaja. [3]  Arengustrateegia "Eesti sport 2030". http://www.kul.ee/et/tegevused/sport/arengustrateegia-eesti-sport-2030  Postituse autoriks on ÜTI sotsioloogia eriala magistrant Maaja Mätlik.