TeadusELU „pildigrupp“ ehk pikema nimega „Kaasaegse pilditeaduse uurimissuundade rakendusvõimalustest haridusuuenduses“ püüab sel õppeaastal välja töötada meetodeid piltide kaudu õpetamiseks ning katsetada neid õppetöös, et tuua uuemad teadmised visuaalkultuuri uuringutest haridusuuringutesse.

Lähtutakse eeldusest, et visuaalne meedia on uuele põlvkonnale esmane allikas maailmast teadmiste hankimisel, aga piltide kasutamine õppes on õppejõududele pigem tundmatu maa. Või oleme me arvestanud tõsiasjaga, et ühe pildi töötlemisel tuleb ainult 1/5 informatsioonist välismaailmast, 4/5 ajust endast? Mõtleme, et inimesed näevad erinevalt? Kas meie õpetamisviis aitab või hoopis takistab? 

Kunstiajaloolased Kersti Markus (TÜHI) ja Heie Treier (BFM) on küll katsetanud piltide kaudu õpetamist ajaloo ja kunstide õppekavas, kuid see on olnud pigem intuitiivne kui teadlikult rakendatud õpetamisviis. Jah, ühiskonna protsesse on tõesti võimalik piltide kaudu väga hästi avada, kuid küsimus on, millal täidab pilt argumendi rolli, millal taandub vaid illustratsiooniks. Õppija vaatest on siin oluline vahe, sest tulemus võib olla nii uute seoste tekkimine kui liigne müra.

Japanoloog Margit Juurikas (TÜHI) näeb pilte omamoodi – kirjamärkides, mida ta õpib ja õpetab. Kas üldjuhul joonte rägastikuna tunduv kirjamärk on pildina lihtsamini omandatav? Kuidas üldse pildilist seost õppijale seletada, kuidas panna märki pildilisena nägema?

Õppejõu teadusELLU sattusid kõik kolm juhuslikult, uudishimust ajendatult. Esmapilgul ongi ühel humanitaaril raske aru saada, mis vahe on teadlase teadusel ja õppejõu teadusel. Ning objektikeskselt teaduselt tegevusuuringule ümberlülitumine ei tule kergelt. Uurida üliõpilast ja iseennast kui õppejõudu on haridusteadusest kaugel seisvale inimesele täiesti uus maailm.