Haridusblogi

Kogemuskohvik – teadus õpetamisest ja õpetamispraktikate uurimine

16. jaanuaril toimus järjekordne Kogemuskohvik, mille fookuses oli teadus õpetamisest ja oma õpetamispraktikate uurimine. Miks see vajalik on? Alar Kilp Tartu Ülikoolist selgitas, miks ta on valinud teadustöö tegemise asemel hoopis õpetamise uurimise.

Kohvitass
Siinkohal mõned mõtted, mis vestlusest esile kerkisid: 

 

  • Õppejõud ei vastuta mitte ühegi täiskasvanud õppija õppimise eest, õppejõudude ülesanne on luua õppimist soodustav keskkond. Õppimine iseenesest ei pruugi olla just kõige mugavam protsess ning seetõttu ei saa head õppejõud tegelikult kunagi üliõpilastelt "aasta õppejõu tiitlit".
  • Kui õpilased on nagu lilled, siis õppejõu ülesanne ei ole lilledele ise lehti ja õisi külge kleepida, meie ülesanne on soodustada parimat kasvukeskkonda.
  • Konflikt tekib siis, kui õppejõud õpetab oma eelnevale kogemusele tuginedes ning ei teadvusta oma tegevust klassiruumis – miks ja kuidas ta midagi teeb.
  • Tudengite õppimisest saab aimu siis, kui nad saavad ise rääkida ja õppejõud oskab neid kuulata.
  • Selleks, et teisi õpetada, on esmalt vaja teada, kuidas õppimine toimub
  • Alari kogemus – arutluspõhine õpe toimib tema ainete puhul kõige paremini.
  • Üks võimalus enda õpetamist analüüsida on küsida iga tunni lõpus õpilastelt tagasisidet. Alar kasutab seal kahte punkti 1) Mis küsimused tekkisid? 2) Milline oli oluline mõte või teema, mille üle sooviksid arutleda? Sellest tulenevalt teeb ta kokkuvõtted oma tööst ning järgmisel korral pöördub vajadusel mingite teemade juurde tagasi.
  • Üliõpilaste teadmiste demonstreerimiseks algatati ühiskonverentsid, kuhu panustavad üliõpilased, õppejõud ja vilistlased üheskoos.