Kai Pata (2025) kirjutab julgusest liikuda kasvujärgse ühiskonna haridusest aeglasemale tasaarengule. Kiirust, efektiivsust, konkurentsivõimelisust õpetanud majanduskasvu ajastu on viinud võõrandumise, üksinduse ja läbipõlemiseni (vt ka  Eesti inimarengu aruannet). Kasvujärgne ajastu õpetab meid olema terved, teadlikud ja vastutustundlikud. Tõeline õppimine toimub siis, kui inimene uurib kriitiliselt oma uskumusi ja käitumismustreid, olles valmis neid muutma. Õppimine tähendab julgust astuda vastu kasvuloogikale ja kujundada end ümber tuginedes hoolivusele, kriitilisusele ja koostööle. Kui eesmärgiks on sisemine areng, tähenduse leidmine ja sotsiaalne vastutus, vajame süvenemist võimaldavat aeglast haridust. 

Mida siis Mari eelmiselt aastalt õppis?

Eelkõige seda, et vähem on rohkem. Mitmel konverentsi käies sai ta aru, et inimeste saavutused tulevad sellest, kui neil on aega süveneda, mitte sellest, et on killustatud võimalikult paljudes projektides osalemise, artiklite kirjutamise, kursuste pidamiste, koosolekutel käimistega. Enamik meist on produktiivsemad keskendudes ühele asjale. Vabal semestril oli tal võimalik võtta aega korraga ühe artikliga tegelemiseks, sest ei pidanud samal ajal õpetama, loenguid ette valmistama ega koosolekutel käima. Kõiki neid tegevusi teeb ja tegi küll rõõmuga, kuid ta produktiivsus ja keskendumisvõime kannatasid märkimisväärselt. Alles ühele kirjutisele pühendudes leidis asja tuuma. Seda on neuroteadlased eesotsas Jaan Aruga pidevalt rõhutanud: süvenemine nõuab aega, alles siis tekib põhjalikkus. Tema artiklite retsensioonid olid eelmistest oluliselt positiivsemad, sest tal oli võimalik pühenduda. See tähendab kvaliteetsemat tööd. 

Samuti mõistis ta, et pühendunud töötegemine suurendab tööst saadud rahulolu sedavõrd, et meeleolu on püsivalt positiivsem. Kui ta on koormatud võimalikult paljude asjadega, on pidevalt midagi teha ja midagi jääb ka tegemata. Samuti ei saa tunda rõõmu sellest, kui üks asi tehtud ja seda siis tähistada. See tähendab püsivat masendust. Peas kõlavad hääled “minu panusest ei piisa”, “mu töö on mõttetu”, “ma ei saa millegagi hakkama”. Loomulikult loob konteksti kõigile tuttav sotsiaalse survega perfektsionism (Thomas Curran 2024 “Täiuslikkuse lõks”), mis nügib perfektsionismile alluma. 

Mari uusaastalubadused 

1. Õpin kasutama sõna EI. Ekstravertse iseloomu ja võime tõttu igast pakkumisest ja tööst süttida, pole ma suutnud tunnistada, et kõike ei jõua. Aga ühel hetkel sain aru, et reaalselt ei jõuagi. Kõige tähtsam on öelda kohe “ei”, mitte hakata hiljem vabandama, et ei jõua.
2. Sean esikohale asjad, mille valmimisest olen ammu unistanud. Tahan pühendada aega lihtsalt kirjutamisele, mida olen aastaid edasi lükanud. Mõistan, et olen hea suulises väljenduses, aga maailmaga ei saa suhelda vaid suuliselt, midagi peab ka paberil talletama. Õnneks on mu lähedased mulle selles igati toeks ja lausa ootavad minu kirjutisi.
3. Kõige tähtsam on tervis. 2025. a mõistsin, et see, mida olin siiani teinud, ei vii mind enam edasi. Õigupoolest jõudis minuni kahjuks tervisealane tõdemus - ma ei saa enam kunagi joosta. See niitis jalad täiesti alt, kuid suutsin tahtejõu ja heade füsioterapeutide abiga leida endale sportlikud tegevused jõusaalis, rattasõidu ja ujumise. Öeldakse, et vahel on hea ninali kukkuda, et siis uuesti käima õppida. Mina tegin seda sõna otseses mõttes. 
4. Märkan jätkuvalt head ja tunnustan ümberkaudseid. Seda nii tööl kui kodus. Naudime tänases kiires maailmas liiga vähe oma saavutusi ega märka teiste saavutusi pea üldse. Tunnustus ei pea olema suur, sageli piisab ka kolleegi või lähedase soojast sõnast. Maailm oleks palju ilusam, kui me teineteist märkaksime!

 Mari Uusküla on TÜHI lingvistika ja tõlketeaduse dotsent. Tema mõtete põhjal kirjutas Katrin Aava.