1 Minuti Loeng: kuidas sai alguse koolivormi kandmise traditsioon?

Tsaariajal talurahvakoolis vormi ei kantud, kuid gümnaasiumides ja teistes kõrgemates linnakoolides pidi õpilaste kõrval ka õpetaja mundri selga tõmbama. 1930. aastate keskel aga püüti nii kooliõpilaste peakatteid kui vormiriietust ühtlustada vastavalt kooliastmele ja -tüübile, aga vormikandmise kohustus jäi ikkagi kooli otsustada. Kuidas on üldse alguse saanud koolivormi traditsioon, sellest räägib Tallinna Ülikooli minutiloengus lähemalt Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi peavarahoidja Marga Lvova.

koolivorm

Gümnaasiumiõpetaja riietuseks oli tsaariajal sinisest kalevist kuub, mida kaunistasid kuldsed ameti- ja astmetunnused. Gümnasist kandis musta püstkraega vormikuube. Selle peale käis lai rihm, mille metallist pandlal olid kooli initsiaalid. Vormi juurde kuulus sinine valge kokardiga vormimüts ja hall sinel. Reaalkooli õpilaste vorm oli värvitoonilt vastupidine – hall kuub ja must sinel.

Tütarlaste gümnaasiumides vormikandmist ei nõutud, kuid paljud koolid võtsid ise ühtse riietuse kasutusele. Harilikult oli selleks pruun kleit, mille juurde argipäeviti kanti musta ja pidulikel puhkudel valget põlle.

Eesti Vabariigi ajal üldist vormikandmise kohustust ei olnud, aga kui kool oli otsustanud vormi kasutusele võtta, pidid kõik õpilased seda kandma. Algkoolides üldjuhul vormi ei kasutatud, välja arvatud suuremates linnakoolides ja erakoolides. Keskkooliõpilased seevastu kandsid enamasti ühtset riietust, mille värvid ja tegumoe võis kool ise valida.

Tütarlastel oli selleks tavaliselt tumedamast villasest riidest valge kraega kleit. Kui argipäevane krae oli tagasihoidlik, siis pidulikud kraed olid uhkete volangide ja plisseedega. Noormeeste vormirõivaks oli tume, enamasti sinine või hall ülikond. Muidugi kuulus vormi juurde kooli värvides müts, mida kaunistas mütsimärk. Vorm näitas kuulumist mitte lihtsalt õpilaste hulka, vaid ühe kindla kooli perre.

1930. aastate keskel püüti nii kooliõpilaste peakatteid kui vormiriietust ühtlustada vastavalt kooliastmele ja -tüübile, aga vormikandmise kohustus jäi ikkagi kooli otsustada. Nõukogude võimu kehtestamise järel 1940. aastal lubati senist vormiriietust edasi kanda, kuid sellelt tuli kõrvaldada kõik endise kooli tunnusmärgid.

Kohustuslikuks ja muutumine

Sõjajärgsetel aastatel vormikandmist ei nõutud. Kõikidele liiduvabariikidele ühesugust koolivormi, mille autoriteks olid Moskva moekunstnikud, hakati juurutama 1950. aastate keskel. Tüdruk kandis pruuni kleiti valge krae ja kätiste ning musta (pidulikul puhul valge) põllega, poiss aga tumesinist või musta ülikonda. Vormi kasutuselevõtt jäi iga kooli otsustada.

Eesti NSVs see vorm kuigi laialt ei levinud ja juba kümnendi lõpus võeti siin kasutusele kohalike moeloojate kujundatud kooliriietus ning 1960. aastate keskel muudeti vormikandmine õpilastele kohustuslikuks. Koolivorm muutus järgnevatel aastatel mitu korda, kasutusele tulid vestid, jakid ja blusoonid, kuid värvidest jäi domineerima sinine kombineerituna roheka, halli ja valgega. Ka vormimütsid – tüdrukutel barett, poistel tekkel – olid sinihallid. Alates 1973. aastast lubati tüdrukutel seeliku asemel kanda pikki pükse. Viimane nõukogudeaegne koolivorm kinnitati 1983. aastal.

Koolivormi kandmisest loobuti 1980. aastate lõpus, misjärel pilt muutus päris kirjuks. 1990ndate keskel hakkasid koolid taas kasutusele võtma vormimütse, millele edaspidi lisandusid kooli värvides või logoga kaunistatud pluusid, lipsud, vestid ja kampsunid. Tänane pilt sarnaneb sõjaeelse vabariigi ajale, kui koolidel oli oma kindlates värvikombinatsioonides vormiriietus.