Triin Lauri: Paljud mu unistused said teoks, ja isegi kiiremini, kui julgesin loota

Triin Lauri, riigiteaduste doktor, avaliku poliitika dotsent, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut

See oli läbipõlemise ja lapseootuse kokkumäng, mis mind 15 aastat tagasi doktorantuuri tõi. Oli 2009. aasta, majanduskriis, meeletult raske aeg. Töötasin tarkvarafirmas, kuid olin otsustanud, et mulle ei sobi see amet, sest see ei too välja mu parimaid omadusi. Sel ajal avastasin, et ootan ka kolmandat last. 

Olin 37, läbipõlenud, kolmanda lapse ootel ega teadnud, mida tahan elus edasi teha. Vanemahüvitis andis mulle võimaluse teha kannapööre. Otsustasin astuda doktoriõppesse. Tuult tiibadesse andis mulle teadmine, et magistritööga paar aastat tagasi oli mul läinud hästi. Teadustöö tegemine ka meeldis mulle – istusin raamatukogus, uurisin ja mõtlesin. 

Tegin sisseastumisintervjuud, kui olin üheksandat kuud rase. See oli omamoodi koomiline – kohati tahtnuks komisjon justkui küsida, kas saan ikka aru, kuhu kandideerin. 

Kui tuli otsus, et olen vastu võetud, olin värskelt sünnitanud kolmanda lapse. Teadsin, et mul on poolteist aastat, kuni mul on vanemahüvitis. Tegelesingi selle aja vaid emaks olemise ja doktoriõpingutega: uurisin Anu Tootsi juhendamisel hariduspoliitikat. Anul oli endal väikeste laste kõrvalt teadustöö tegemise kogemus ja ta sai väga hästi mu olukorrast aru.  

Mõned, kes mind tundsid, hoiatasid, et minu natuur, taust ja profiil ei sobi ülikooliga, kus asjad liiguvad aeglaselt. Otsustasin, et vaatan viis aastat, kas see sobib mulle ja kas saan ka rahaliselt hakkama. Kui see mu enda seatud katseaeg mööda sai, olin olukorraga rahul. 

Mul oli ka vedanud, sest sattusin doktoriõppega ajale, mil Euroopa Liit soosis doktorantide konverentsidel käimist, et alustavad teadlased saaksid luua oma teadlasvõrgustikku. Seda oli kolme lapse kõrvalt üsna raske teha, aga see tasus end ära. Tänu tekkinud rahvusvahelisele võrgustikule hakkasid tulema avaldamised ja projektipakkumised, kus osalesin juba doktoriõppe esimestel aastatel. Iga järgmine õnnestumine andis julgust juurde. Teadustöö innustas mind. Kõigile ja eelkõige endale suureks üllatuseks lõpetasin doktorantuuri nominaalajaga. 

Paljud mu unistused said teoks, ja isegi kiiremini, kui julgesin loota. Ka järeldoktorantuur ja aastane kogemus Oxfordi õppejõuna.

Mu lugu võib jätta ekslikult mulje, nagu mul oleks kogu aeg olnud taganttuul. On olnud ka ebaõnnestumisi, aga pärast iga kukkumist on tulnud mõni tunnustus või toetus, mis on andnud kinnitust, et tahan seda teed käia.

Ilmselt oli mul karjääripööret lihtsam teha seetõttu, et olen üsna halb planeerija. Hakkan enne tegutsema ja siis vaatan, mis saab. Sain selle otsuse teha julgemalt ka tänu sellele, et mul on pere ja tugivõrgustik. Nii mõnigi sotsiaalne risk oli maandatud. 

Teadlase töö on hästi pingeline, aga meeletult huvitav. Ainsana olen kahetsenud, et mu teadlaseks saamine oli nii siiru-viiruline. Enne, kui jõudsin Tallinna Ülikooli koridoridesse, doktoritöö kavand ja sisseastumistaotlus näpus, olin olnud tööturul 20 aastat. Paljud saavad peale sellist karjääri panustamist hakata nautima endasse investeerimise vilju, aga mina alustasin taas otsast peale. Enda teadlasena üles ehitamine võtab väga palju aega. Mul on kahju, et 51-aastasena olen alles alustav teadlane. Jõuan seetõttu vähem ära teha, kui tahaksin.

Sellel on objektiivsed põhjused, miks nii on läinud. Lõpetasin keskkooli 1991. aastal. Olid väga segased ajad ja mul ei õnnestunud kohe ülikooli minna. Elu mässis mind korralikult puntrasse. Ühe aasta olin õpetaja, sest klassijuhataja kutsus – Hiiumaal ei olnud inglise keele õpetajat. 1992. aastal tuli Eestisse suur ime – Estonia laev, ja mind kutsuti sinna tööle. Tänu juhusele ei olnud minu vahetus siis, kui oli katastroof. Estoniale minnes õppisin selgeks rootsi keele ja tegin pärast laevahukku karjääri teistel Rootsi laevadel – kokku kuus aastat. Alles pärast seda tulin mandrile tööle EBSi tugiüksusesse ja läksin bakalaureuseõppesse. Positiivse poole pealt on see andnud mulle elutunnetuse, mida mul otse teadusesse minnes poleks olnud. 

Nüüd tean, et ülikoolitöö ei ole aeglase tempoga, nagu mind hoiatati. Paljud asjad algavad teadlasest endast. Kui on uudishimu, ambitsiooni ja töökust, on elu väga kiire – on õppetöö, käimasolevad projektid ja samal ajal pead ka pidevalt tulevastele projektidele mõtlema. Ülikoolis toimub kogu aeg midagi. 

Teadlase rõõmud:

• Minu väärtus teadlasena ajaga üha kasvab. Mida vanemaks saan, seda parem enda töös olen. Ülikoolis ei saa vaikselt manduda ja pensionile jäämist oodata. 
• Minu töö kõige olulisem osa on enda valdkonnas targemaks saada ja teadmisi ka teistele edasi anda.
• Teadlasena projekte taotledes saad palju negatiivset tagasisidet. Aga kui tuleb positiivne otsus, siis see on väga tiivustav! 
• Minu jaoks on oluline töövõit, kui saan parandada otsustajate teadlikkust, näidates, kuidas mõned pealtnäha peidetud asjad meie elu mõjutavad.  
• Teadlasetöö võimaldab nii vaikselt süveneda kui ka särada.

Karjäär:

• Inglise keele õpetaja – 1 aasta
• Meremees – 6 aastat
• Õppenõustaja – 3 aastat
• Õppeoskonna juhata – 6 aastat (sh lapsehoolduspuhkused) 
• Tarkvarafirma juhatuse liige – 2 aastat
• Teadlane – 15 aastat

Haridus:
2015  Tallinna Ülikool, riigiteaduste doktor
2008  Tallinna Ülikool, politoloogia magister
2001  Estonian Business School, bakalaureusekraad rahvusvahelises ärijuhtimises