Uus kolleeg- Helen Kalpus
Kirjastusega liitus oktoobris tegevtoimetaja Helen Kalpus. Pidasin paslikuks sel puhul temalt paar küsimust küsida.
Mis sind tõi Tallinna Ülikooli — ja mida sa loodad siin kogeda või luua?
Tagasi alma mater’isse kutsus mind kirjastuse peatoimetaja Leenu Nigu, kellega oleme varemgi koos raamatuid välja andnud. Kirjastamine on mulle südamelähedane tegevus, loodan, et siin annab sellele lisaväärtuse akadeemiline ja innovaatiline õhkkond.
Milline raamat, film või mõtteterav tsitaat on sind sügavalt puudutanud?
Kaks sel aastal loetud raamatut jätsid minusse selge jälje, Belgia ja Argentina autori düstoopilised romaanid, mida pole eesti keelde tõlgitud, nii et lugesin neid inglise keeles: Jacqueline Harpmani „I Who Have Never Known Men“ ja Augustina Bazterrica „Tender Is the Flesh“. Olen ammune düstoopiafänn, aga need teosed suutsid mulle pakkuda midagi uut, midagi kaunis õõvastavat ja õõvastavalt kaunist.
Mis sind intellektuaalselt kõige rohkem erutab või sütitab — ja miks?
Uued teadmised, avastused, võimalused, need inspireerivad looma ja kannustavad tegutsema.
Kui saaksid kogu maailmale ühe teadmise või idee edastada, siis mis see oleks?
Inimese tõeline loomus väljendub selles, kuidas ta kohtleb neid, kes on temast madalamal positsioonil.
Eesti Raamat 500 raamatuaasta raames palun soovita kolleegile üht head eestikeelset raamatut.
Kätlin Kaldmaa saaga „Islandil ei ole liblikaid“.