Doktoritöö uuris maanteeratturite tugi-liikumisaparaadi seisundit ja selle seotust sportlaste võimekusega
Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorant Indrek Rannama kaitses väitekirja, milles uuris Eesti maanteeratturite järelkasvu tugi-liikumisaparaadi funktsionaalset seisundit ning erinevate kehapoolte vahelist asümmeetriat ja selle mõju sportlase ökonoomsusele ning tulemustele.
Jalgrattasport on üks ajaliselt ja energeetiliselt kulukamaid spordialasid, mille teeb liigutuslikult eriliseks see, et ratturid sooritavad igapäevaselt kümneid tuhandeid samasuguseid liigutusi väga piiratud ulatuses. See omakorda seab ratturite tugi- ja liikumisaparaadile tugeva ja spetsiifilise koormuse, mille tagajärjena tuuakse tihti välja erinevaid ülekoormusvigastusi ja vaevusi.
Indrek Rannama kirjeldab oma doktoritöös tugi-liikumisaparaadi funktsionaalse seisundi muutuseid, mis tekivad pikaajalise ning kõrge koormusega jalgrattasõidu vältel. Ta uuris samuti erinevate kehapoolte vahelist asümmeetriat lihasjõu ja pedaalimistehnika tunnustes ning seostas neid jalgrattasõidu sooritusvõime füsioloogiliste ja liigutustehniliste komponentidega erinevatel pingutusastmetel ning väsimusseisundites.
Doktoritöö autor toob uuritud ratturite puhul olulisemate riskifaktoritena välja lihasjõu tasakaalu häireid hüppe- ja puusaliigest ületavate lihasrühmade osas ning võimekust sooritada lihtsaid kogu keha haaravaid liigutusi ilma kompensatoorsete tegevusteta. See väljendus erinevate harjutuste sooritamisel eriti ilmekalt puudulikus kere ja vaagnavöötme stabiliseerimise võimekuses.
„Tulemused näitavad, et tugi-liikumisaparaadi funktsionaalsed kõrvalekalded ja üle 10-protsendiline kehapoolte vaheline erinevus lihasjõus või pedaalimise liigutuslikes tunnustes seostuvad langenud rattasõidu ratsionaalsuse ja ainevahetusliku ökonoomsuse näitajatega ning teatud olukordades ka kehvema tulemuslikkusega,“ kinnitab Rannama.
Üldiselt näitavad väitekirja tulemused, et ainult rattasõiduga tegelemine võib viia seisunditeni tugi- liikumisaparaadis, mis esmalt tingivad erialase ratsionaalsuse langust, kuid pikemas perspektiivis võivad kaasa tuua nii tulemuslikkuse vähenemist kui ka ülekoormusvigastusi. Seetõttu on kõigil rattaspordi harrastajatel mõistlik paralleelselt rattasõiduga teha ka kogu keha lihaskonda mitmekülgselt arendavaid harjutusi.
Indrek Rannama kasutab oma väitekirjas mitmeid originaalseid metoodilisi lahendusi, mida pole rattasportlaste liigutustegevuse hindamisel seni kasutatud ning mis võimaldasid liigutuslikku ratsionaalsust ja kehapoolte vahelist asümmeetriat senisest tundlikumalt ning täpsemalt hinnata.
Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi doktorandi Indrek Rannama väitekirja pealkiri on "Musculoskeletal function and bilateral asymmetry of young male road cyclists in association with cycling performance" („Noorte meessoost maanteejalgratturite tugiliikumisaparaadi funktsionaalne seisund ja kehapoolte vaheline asümmeetria ning nende seos rattasõidu sooritusvõimega“).
Avalik kaitsmine toimus kolmapäeval, 4. novembril Tallinna Ülikooli saalis M-648.
Doktoritöö juhendaja on Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port. Oponendid on Tartu Ülikooli professor Mati Pääsuke ning Läti Spordipedagoogika Akadeemia professor Jānis Lanka. Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.
