Teated

Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse professor, prorektor Helen Sooväli-Sepping esitles Eesti inimarengu aruannet

Neljapäeval tuli Riigikogus esitlemisele Eesti inimarengu aruanne 2019/2020 „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“. Aruande peatoimetaja on Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse professor ja kultuurigeograafia vanemteadur, prorektor Helen Sooväli-Sepping. Koostamisse on panustanud ka paljud teised teadlased nii Tallinna Ülikoolist kui ka teistest ülikoolidest.

Helen Sooväli-Sepping

Eesti Inimarengu aruanne 2019/2020 uurib ruumi mõju inimese elukvaliteedile ja ühiskondlikele protsessidele. Aruanne toob välja, et 40 protsenti linnades elavatest inimestest elab Tallinnas või selle ümber ning ainus kasvav piirkond on Harjumaa, ülejäänud Eesti kahaneb. Teadlased teevad aruandes ettepaneku koostada Eestile kaks haldusmudelit – üks suurlinnastumise, teine kahanemise puhuks. 

Statistika järgi elab linnades 69 protsenti Eesti elanikest, kellest omakorda 40 protsenti Tallinnas või selle ümber. Aastatel 2000–2017 on asustatud alade pindala Eestis, peamiselt Tallinna lähedastes valdades, suurenenud 138 ruutkilomeetri võrra. Seitsme aasta jooksul on tinglikult rajatud juurde üheksa Viljandi suurust linna, aga tegelikkuses ühtegi uut linna juurde tulnud ei ole.

„Kogu maailm linnastub, nii on see ka Eestis. Inimesed, majandus ja teenused koonduvad Tallinnasse ja selle ümber. See ei ole iseenesest halb, kuid Eesti puhul on siin kaks probleemi – suurlinnastumine on toimunud tormakalt ja planeerimatult. Teiseks, suurlinnastumine on toimunud maakondade arvelt ehk Eesti kahaneb,“ räägib Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse professor, Inimarengu aruande peatoimetaja Helen Sooväli-Sepping. Ta lisab, et 2000. aastal sotsiaalteadlaste poolt osundatud „Kaks Eestit“ on saanud ruumilise arengu mõttes reaalsuseks.

kaanedSäästva arengu põhimõtteid järgivale ja head elukvaliteeti pakkuvale linnakeskkonnale on iseloomulik, et selles on hea olla nii 8- kui ka 80-aastasel inimesel ning sellest põhimõttest lähtuvalt on läbi mõeldud rohealad, ühistransport ja kergliiklusteed. 

„Planeerimata ja kiiresti toimunud suurlinnastumise puhul ei ole jõutud heas linnaruumis ühiskondlikult kokku leppida ja seda teadlikult arendada. Tulemuseks on linnakeskkond, kus parkimisplatsid ja sõiduteed võtavad rohkem brutopinda kui jalakäijatele mõeldud teed ning elanike ligipääs suurematele puhkealadele on märkimisväärselt kahanenud, sest suuremate linnade ääres asunud metsad ja rohealad on asendunud eeslinnarajoonidega,“ ütleb Sooväli-Sepping. 

Aruande autorid toovad välja, et Eesti vajab linnapoliitika väljatöötamist, mis lähtub linnapiirkondadest, mitte linnapiiridest. Linnapoliitika ülesanne on ühendada ühistranspordi ning kergliiklusteede võrgustikud, võimaldades elanikel, eriti autost sõltuvatel ühiskonnagruppidel nagu lapsed ja vanemaealised, liikuda iseseisvalt. Samuti on vaja linnadesse teadlikult planeerida rohealasid, mis on vajalikud inimeste vaimse ja füüsilise tervise seisukohast.

Eesti suurlinnastumise tagajärjeks on kahanemine. Aastatel 2000–2018 lisandus Harjumaale 10 protsenti rahvastikku, samal ajal kui Tartumaa rahvastik vähenes 4 protsenti. Teistes maakondades jäi elanikke vähemaks kümnendiku kuni veerandi võrra. 

Helen Sooväli-Seppingu sõnul on tegemist nõiaringiga, mida on keeruline katkestada: kui töökohtade kadumisel lahkuvad piirkonnast inimesed, siis pole enam kriitilist tarbijate hulka teenustele, kaovad töökohad ja tekib surve esmateenuste pakkumise lõpetamiseks. Nii seisab erinevates maapiirkondades, linnades ja asulates suur hulk inimesi silmitsi teenuste kättesaadavuse probleemiga.

Sooväli-Sepping ütleb, et seda protsessi leevendab eestlaste mitmepaiksus, mis ilmnes ka koroonakriisi ajal. "Arvukalt elanikke omab kahte kodu, ühte linnas ja teist maapiirkonnas, kuhu sõidetakse nädalavahetuseti ja suvepuhkuseks. Nendele lisanduvad hargmaised pered, kes elavad piiri taga ja käivad Eestis puhkamas,“ räägib professor.

Aruande autorid sedastavad, et haldusreform ei ole kahanemise trendile pakkunud püsivaid lahendusi ning teevad ettepaneku koostada Eestile kohapõhine targa kahanemise plaan kolmes valdkonnas: töökohad, elukohad, põhiteenused. See eeldab Eesti piirkondade arengu kavandamist ja lahendamist kahes põhimõtteliselt erinevas võtmes: turumajanduslikel printsiipidel kasvu ja konkurentsi ning solidaarsuspõhimõttel kestliku kahanemise võtmes. Eesti vajab kaht haldusmudelit – üht suurlinnastumise, teist kahanemise puhuks. 

Eesti Inimarengu aruande koostamisesse on panustanud 39 teadlast Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist, Tallinna Tehnikaülikoolist, Eesti Maaülikoolist, Eesti Kunstiakadeemiast, Helsingi Ülikoolist ja Manchesteri Arhitektuuriülikoolist.

Tallinna Ülikoolist lõid lisaks keskkonnakorralduse professori Helen Sooväli-Seppingule kaasa BFMi meediainnovatsiooni professor Indrek Ibrus, humanitaarteaduste instituudi maastiku ja kultuuri keskuses vanemteadur Tauri Tuvikene, keskkonnasotsioloogia teadur Bianka Plüschke-Altof, BFMi teaduskommunikatsiooni lektor Arko Olesk, humanitaarteaduste doktorant Mihkel Kaevats ja kultuurigeograafia suuna doktorant Merlin Rehema.

Videosalvestust Riigikogu istungist saab vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.


Eesti inimarengu aruanne on iga kahe aasta tagant ilmuv raport, mis koondab Eesti tunnustatuimate teadlaste poolt koostatud andmestiku ja kirjeldused Eesti sotsiaal-majanduslikust arengust. Eestis on inimarengu aruanne ilmunud 1995. aastast. 2006. aastast alates annab kogumikku välja SA Eesti Koostöö Kogu.