Uuringust selgus, et oma perest eraldatud lapsed ei ole ainult abivajavad või hädasolevad lapsed, vaid ka aktiivsed tähenduste loojad

Oma sünniperest eraldatud laste heaolu ja areng subjektidena on olnud asendushooldusteenustega tegelevatele teadlastele, poliitika kujundajatele ja praktikutele oluliseks probleemiks. Rahvusvaheliselt tunnustatud lapse õiguste ja heaolu raamistikku (nt Lansdown, 1994) ning uue lapsepõlve sotsioloogia teooriaid ja kontseptsioone järgides keskendus doktoriuurimus asendushoolduse ümberkorralduste käigus toimuvate diskursiivsete praktikate uurimisele SOS Eesti Lastekülas.

 „Tuleb rõhutada, et just SOS lasteküla on ümberkorralduste ja diskursiivsete praktikate uurimiseks omanäoline, ainulaadne ja huvitav kontekst, kuna ühest küljest omab ta pikaaegset rahvusvahelist asendushoolduse praktikakogemust ja teisalt ei kanna see organisatsioon endas Eesti asendushooldusele omaseid (nõukogude ajast pärit) institutsionaalseid tunnuseid,“ lisab Sindi. 

Läbiviidud uuringu tulemused näitavad, et ümberkorralduste tulemusena on SOS lasteküla asendushooldusteenus Eestis üha rohkem sarnane hooldusperedele. Kui varasemalt elasid SOS pered omaette kogukonnana lastekülas, siis uued SOS peremajad on tavalises eramurajoonis, naabruskonna perede keskel. Need välised muutused on tihedalt seotud uute diskursuste kasutuselevõtuga: SOS pere nagu päris pere naabruskonna kogukonnas, kus hoolekande keskmes on armastav hoolitsus.  Sindi lisab: „Võiksime arvata, et see on väga hea, et asendushoolduses põhinetakse kogukonna, pere ja armastava hoolitsuse ideedele. Samas näitavad uuringutulemused, et diskursuste suhtes tuleb olla tähelepanelik. Diskursused kallutavad osalejate sõnade kasutust ja tegutsemist, siinjuures ka laste kohtlemist. Ühtlasi diskursuses otsestel osalejatel – hooldusvanematel ja lastel - on erinevad arusaamad. Just armastava hoolitsuse diskursus on huvitav ja vastuoluline. Samal ajal kui SOS vanemad räägivad armastuse olulisusest SOS peres ja laste vajaduste eest hoolitsemisest, siis laste lugudes sõna armastus ei esinenud kordagi ning laste arusaamades seda ideaali – SOS pere kui päris pere kogukonnas – päris nii ei ole. Kui lapsed oma SOS perest ja SOS vanematest rääkisid, kirjeldasid nad neid kui täiskasvanuid, kes nende eest hoolitsevad. Samas jutustasid nad sellest, et pere tähendab järjepidevaid suhteid inimese elus ning peresuhted ei lõpe siis, kui lõppeb lapsepõlv.“ Seega võib öelda, et nii SOS vanemate kui ka laste jaoks on laste eest hoolitsemine tähtis. Samas lastel on omad kogemused ja vaated suhetele ja oma elule, mis tähendab, et rohkem tuleb tegeleda sellega, et lapsed saaksid rääkida oma lugusid ning täita oma elu lugu nende endi jaoks olulise info ja tähendustega. Nii lubab doktoriuuring järeldada, et lapse heaolu ja arengu kindlustamisel kaitstakse last ja hoolitsetakse lapse eest endiselt viisil, mis last ennast passiivsena konstrueerib. Nägemus lapsest kui aktiivsest osalejast on täna veel siiski paberil (näiteks Lastekaitseseaduses) eksisteeriv. Kuid just siinkohal tuleb tähelepanu pöörata domineerivatele diskursustele praktikas. Oluline on mõtestada ja teha tööd diskursustega:  domineerivaid diskursusi mõtestades ja vajadusel muutes, saame muuta laste olukorda. 

Eestis puudub täna selge ja aktsepteeritud kontseptsioon selle kohta, milline osalemine põhjustab perest eraldatud lastele kasu või kahju, või mida tuleks mõista laste osalemise ja osalemise ulatuse all. Lapsed ei pruugi teenuste eest vastutada ja neil ei pruugi alati olla psühholoogilist valmisolekut oma elu puudutavate otsuste tegemiseks. „Samas käesolevas uuringus laste perspektiivist õppides, saab järeldada, et lastel on omad vaated, huvid ja arusaamad ning nad on valmis tegema valikuid, samuti tegelema oma elulooliste teemadega. Seetõttu on oluline austada ja toetada laste endi toimevõimekust ning kohelda neid mitte ainult abivajavate või hädasolevate lastena, vaid ka kui tähenduste loojatena ja aktiivsete tegutsejatena, kes on võimelised oma heaolu ja arengu nimel aktiivselt tegutsema. Eelnev on väga oluline, kui mõelda sellele, et asendushoolduse suurim eesmärk ongi iseseisvas elus toimetuleva inimese kasvatamine,“ rõhutab Ingrid Sindi. 

Avalik kaitsmine toimub 21. juunil kell 12.00 Tallinna Ülikooli saalis M648. Laiem auditoorium saab kaitsmist kuulata ning kraaditaotlejale küsimusi esitada Zoomi keskkonnas.

Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli professor Karmen Toros ning Tartu Ülikooli kaasprofessor Judit Strömpl. Oponendid on Tartu Ülikooli kaasprofessor Dagmar Kutsar ning Tampere Ülikooli professor Tarja Pösö.

Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.