Teadlane teab? Mida räägivad arheoloogilised inimsäilmed? (Raili Allmäe)

 

Arheoloogilised inimsäilmed on ainus allikas, mis võimaldab uurida inimest kui bioloogilist objekti ja seda, kuidas keskkond on mõjutanud inimpopulatsioone kauges minevikus.

Kui arheoloogilised esemed jutustavad meile peamiselt sellest, milline oli inimeste elatusviis, kuidas arenes tehnoloogiline mõte ja ühiskond tervikuna, siis arheoloogilised inimsäilmed kannavad endas mitmekesist informatsiooni inimpopulatsioonide kujunemisloo ning inimese ja keskkonna suhete kohta.

Inimese skeletist eraldatud DNA põhjal saame teada tema päritolu, samuti milline oli inimese välimus, näiteks naha, silmade või juuste värvus. Ka inimest kimbutanud haiguste tekitajad, nagu näiteks katk või tuberkuloos, jätavad oma pärilikkusaine inimese luulistesse säilmetesse võimaldades meil uurida milliseid haigusi minevikus põeti ja mis veelgi olulisem, õppida tundma teatud haigustekitajate arengulugu.

Inimeste skeletid räägivad ka sellest, kui hästi või halvasti tulid inimesed toime neid ümbritsevas keskkonnas; millises keskkonnas nad üles kasvasid, millised olid nende elutingimused, toitumine, tervis ja üleüldine heaolu.

Kõige vahetum kontakt looduskeskkonna ja inimese vahel toimib läbi toiduahela. Toidu ja joogivee kaudu satub inimese luudesse ja hammastesse erinevaid keemilisi elemente ja nende isotoope, mis räägivad meile inimese geograafilisest päritolust, toidulaua koostisest ning juurdepääsust erinevatele toiduressurssidele.

Näiteks ebasoodne kliima ja ilmastik ning sellega kaasnevad ikaldused ja haiguspuhangud, samuti sündmused ühiskonnas, nagu sõjalised konfliktid, põhjustavad sageli negatiivseid muutusi inimeste elutingimustes: toidunappust ja nälga, mis omakorda veelgi suurendavad vastuvõtlikkust nakkushaigustele.

Kuidas see negatiivne mõju on ilmnenud minevikus saavad arheoantropoloogid hinnata erinevate stressimarkerite, haigustunnuste ja kasvupidurduste põhjal luudel ja hammastel.

Üks väga hea tunnus uurimaks keskkonna mõju inimesele on näiteks kehapikkus, õigemini siis inimpopulatsiooni keskmine kehapikkus ja selle muutused läbi erinevate ajaperioodide.

Me teame, et kehapikkus on küll geneetiliselt määratud, kuid selle avaldumist võivad ebasoodsad keskkonnatingimused kasvueas oluliselt kärpida nii, et realiseerimata jääb maksimaalne võimalik kehapikkus.

Tänaseks teame, et Eestis, nagu mujal Euroopas, olid inimesed lühemad 14.-18. sajandil ehk Väikesel Jääajal kui aasta keskmine temperatuur oli 1-2 kraadi võrra madalam võrreldes sellele eelnenud ja järgnenud perioodiga.

Raili Allmäe, teadur
Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu

 ------------------------------------------------------------------------------------------------------

Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogus säilitatakse Eesti suurimat arheoosteoloogia kogu. Teaduskogu raames jätkub Tallinna Ülikooli ajaloo instituudis alguse saanud uurimistöö, mille fookuses on muistsed inimesed, loomad ja keskkond. Arheoosteoloogilisel materjalil põhinevat teaduslikku uurimistööd viiakse läbi Eesti ja Rootsi riiklike teadusgrantide ning Tallinna Ülikooli uuringufondi toel.