Leibkondade ajakasutus – valik või paratamatus?

Ajakasutusuuringuid on läbi viidud päris kaua. Hoolimata sellest, et meil on andmed kahest mahukast Eesti uuringust, teame selle korraldusest siiski üsna vähe.

• Kadri Täht, palun selgitage, mida oma personaalse uurimistoetusega täpsemalt uurisite?

Leibkondade ajakasutust Eestis, täpsemalt aja ja ülesannete jaotust, mis on seotud peamiselt majapidamistööde ja laste kasvatamisega. Laiemas plaanis huvitas mind ning teisi teadlasi, kas ja kuivõrd on ajakasutus leibkondade sees liikmete nii-öelda vaba valik või sunnitud paratamatus.

• Kuidas teadlased ajakasutust uurivad?

Eesti ajakasutusuuringu (AKU) andmeid kogub Statistikaamet ja viimases, 2009. aasta uuringus osales 3000 leibkonda, milles elab kokku veidi üle 8000 liikme. Iga uuringusse kaasatud leibkonna üle 10-aastane liige täidab ajakasutuspäeviku, kus registreerib 10-minutise täpsusega oma tegevused 24 tunni jooksul. Lisaks sellele kogutakse loomulikult sotsiaaldemograafilist taustainfot. Teadlaste jaoks on selle uuringu suurim väärtus päevikuga kogutud andmed. Meie omalt poolt viisime läbi kvalitatiivse uuringu ning intervjueerisime paare, kelle leibkonnas oli küsitlushetkel kasvamas vähemalt üks 3–6-aastane laps. Küsitlesime nii eesti- kui venekeelseid perekondi. Kokku viisime läbi 96 intervjuud. Uurisime lastega veedetud aega ning leibkonna valikud laste aja ja tegevuste kujundamisel.

• Kuidas täpsemalt uurisite, kui palju näiteks vanemad oma lastega ja partnerid omavahel aega veedavad?

Kõik tegevused päevikus on kodeeritud. Koodid on näiteks sellistele tegevustele, nagu „laste hoidmine“, „lastega mängimine, neile lugemine jms“, „lapse saatmine“ jms. Meil on võimalik hinnata, kui palju neile tegevustele keskmiselt päevas aega läheb. Samuti seda, millal seda tegevust tehakse. Partnerite ühiselt veedetud aja tuvastamisega on muidugi keerulisem, sest aja mõõtmine käib tegevuste kaudu ning sellist üldist kategooriat nagu „veetsin partneriga aega“ neis andmetes ei ole.

Küll aga saame ettekujutuse ühes leibkonnas elavate partnerite ajast, mida nad kulutavad erinevatele tegevusele (nt majapidamistööd või lastega veedetud aeg). Lisaks, kas ja kuivõrd need erinevad või sarnanevad ning kuivõrd nende ajakasutusmustrid kattuvad või mitte ning millega neid mustreid seletada.

• Mis on olulisimad ja põnevamad tulemused?

Selgus, et erinevad käibel olevad teooriad leibkonnasisese ajakasutuse ja tegevuste jaotuse kohta Eesti andmetes pigem kinnitust ei leia, täpsemalt see, kui sul on enam ressursse, võimaldab see end kodutöödest nii-öelda vabaks osta või rääkida. 

Antud tulemuse korral oleks ootuspärane otsida selgitusi näiteks valitsevatest väärtushinnangutest. Ka neist analüüsidest ei joonistunud välja selgeid ootuspäraseid mustreid Eesti jaoks – oma sookäitumist puudutavatelt väärtushinnangutelt oleme Euroopa võrdluses kuskil keskel, samas koduse tööjaotuse ebavõrdsuse määra puhul kaldume pigem Ida-Euroopale iseloomuliku traditsioonilise jaotuse suunas. See, mida inimesed Eestis soorollidest arvavad, ei seleta kuigi hästi seda, kuidas eestlased tegelikult käituvad.

See, mida inimesed Eestis arvavad soorollidest, ei seleta kuigi hästi, kuidas nad tegelikult käituvad.

• Mis oli kõige üllatavam avastus?

Haridusel on Eesti AKU andmetel mitmel juhul oodatust väiksem eristav mõju, näiteks selle osas, kui palju vanemad lastega aega veedavad. Kui üldine seos varasemates, väljaspool Eestit läbi viidud, uuringutes on olnud, et kõrgema haridustasemega vanemad veedavad ka rohkem aega lastega, siis Eesti puhul ei ole see seos nii ühene. Oma osa võib siin olla näiteks selles, et Eestis käivad enamus eelkooliealisi lapsi „täiskohaga“ lasteaias ning seda paljuski sõltumata nende vanemate haridustasemest või sotsiaalmajanduslikust staatusest, seega on n-ö „vanema efektil“ raskem tekkida lihtsalt ajalise piirangu mõttes.

Huvitav olid ka see, kuidas vanemad mõtestasid näiteks laste haridusteed ning sellega seotud valikuid juba siis, kui lapsed on alles lasteaias.

• Mis saab edasi? Kas jätkate sama teema uurimisega?

Palju küsimusi on endiselt lahtised ja kindlasti sooviksin uurimissuunaga ka edaspidi jätkata. Minu eriliseks huviks on mõjude ja seoste otsimine leibkonna tasandil, vaadates seda kooslusena, kus igal liikmel on oma panus ja roll, milliseks ajakasutusmustrid kujunevad ning mis on nende mõju. Loomulikult ka praktiseeritavate ajakasutusmustrite tagajärjed leibkonna sidususe jaoks.

Lugu Kadri Tähega ilmus esmakordselt Tallinna Ülikooli 15. sünnipäeva ajakirjas "Tee tippu".

Personaalse uurimistoetuse projekt “Minu aeg, sinu aeg, meie aeg. Leibkondade ajakasutus – valik või paratamatus?“ vältas 1. jaanuar 2016−31. detsember 2019 ning seda rahastas Eesti Teadusagentuur enam kui 200 000 euroga. Vastutav täitja: Kadri Täht, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia dotsent. Tallinna Ülikoolist on kaasatud veel vanemteadur Jelena Helemäe, teadurid Gerli Nimmerfeldt ja Margarita Kazjulja ning doktorant Pille-Ubakivi Hadachi.