Ühiskonnateaduste blogi

Mida saaks sotsiaalteadlane Maldiividel teha peale rannas lebamise?

Lühike ülevaade projektist LABOUR (Mitteametliku tööhõivega võitlemine Aasias: COVID19-järgsele ebakindlusele lahenduste loomine Bhutani, Laose, Maldiivide, Myanmari, Filipiinide, Tai ja Vietnami juhtumiuuringutel põhinevate tõendite abil)

Maldiivid

Kui minu projekt LABOUR (mida korraldab ÜTI rahvusvaheliste sotsiaaluuringute keskus RASI) sai mõne päeva eest 1,5 miljonit toetust, oli projekti partnerite esimene küsimus: „Millist tööd me Maldiividel üldse teha saaksime?” Täiesti tõsimeeli – ka minu ettekujutuses ei olnud sellel kaugel paradiisil pakkuda muud kui valgeid randasi ja kristallsinist merd. Ainus, mida sotsiaalteadlane võiks uurida, on kiireim tee spaasse või buffee-valikuga kuurortrestorani.

Kuid see kõik muutus ootamatult eelmisel suvel. Keskkonna- ja eluteadlased on Maldiividel juba ammu leidnud erinevaid uurimisobjekte, arvestades, et riigis on põnev bioloogiline mitmekesisus neis samades vetes, mis Maldiive aasta-aastalt aeglaselt neelavad. Siiski avastasin, et ka sotsiaalteadlastel võib olla mõningaid teemasid, mille kallal töötada.

töölised

Mõeldes Maldiividest kui troopilisest kohast, tekib koheselt seos eksootiliste puuviljadega. Ometi, kui läksin mangot ostma, oli kõik nii kallis. Miks? Atollide väiksus aga tähendab, et seal pole piisavalt ruumi puuviljade kasvatuseks, seega imporditakse eksootilised viljad Sri Lankalt ning see teeb ka hinnad kõrgeks. Atollidel jääb ruumi väheks ka veisekasvatuseks, kuid peamine toiduallikas on traditsiooniliselt siiski meri. Piiratud vaba ruum tähendab aga, et atollidel kohtab vähe tehaseid. Kuivõrd see võib keskkonna vaatenurgast hästi kõlada, tähendab see ka seda, et lähedal vees püütud tuun saadetakse seejärel Taisse töötlemiseks ja ostetakse tuunikalakonservidena palju kallima hinnaga tagasi.

töölisedVõiks ju arvata, et kuni tarbimiseks on raha, pole sellest halba midagi. Riik teenib arvestatava hulga sissetulekutest turismisektorist, kuid siis tabas meid ülemaailmne COVID. 2020. aasta märtsist juulini oli riigis vaevalt murdosa tavapärasest turistide hulgast. Nüüdseks on Maldiivid end taas avamas, kuid inimeste liikumine on endiselt piiratud ja risk nakatuda suur. Kui aga majandus on suuresti sõltuv turismist, on riigi avamisele vähe alternatiive.

Leidsin ka kultuuriliselt mitmeid huvitavaid teemasi. Professionaalsete kokkade (kes saavad töötada kuurortides) hulk on piiratud, seega paljud köögikokad „imporditakse“ Sri Lankalt või mujalt. Neil on võimalus õppida kohalikke retsepte, kuid paljudel juhtudel jõuavad nad variandini, mis on rohkem sobilik nende endi nägemusega toidutegemisest. Turistina tihtipeale proovitakse Maldiivi roogasi, kuid enamasti on need Sri Lanka stiilis. Huvitav, mida veel võib täheldada Maldiividel – kuurortid tavaliselt hõivavad kogu atolli nii, et selle elanikud kolitakse lähedalasuvale saarele ning ümberasunud elanikud saavad hommikuse laevaga tulla kuurortisse välisturistide rõõmuks tööle.

See pole kaugeltki minu ettekujutus ideaalsest kohast, sestap ka mu sotsiaalteadlase olemus hakkas kihelema ning hakkasin küsima (iseendalt ja kohalikelt), kas on mõeldud ka ökoloogiliselt sõbralikele alternatiividele? Kas on mingeid viise, kuidas säilitada kultuuri, mis turismi tõttu kiiresti saastub? Ja kas on võimalik vähendada sõltuvust turismist, mis lõpuks mõjutab keskkonda, kultuuri, aga ka ühesektorilist majandust?

Nüüdseks ei ole enam LABOUR projekt ainult Maldiividele keskenduv, vaid ka Bhutanile, Taile, Laosele, Kambodžale, Vietnamile ja Myanmarile. Kuid kas need probleemid pole kuidagi ühised kõigile neile riikidele? Pealegi on hinnanguliselt 2020. aasta pandeemiakriis seadnud ebakindlasse olukorda rohkem kui 1 miljard inimest ja ülalmainitud riigid on ühed enim mõjutatud piirkonnad.

Alustame uurimist ametliku ja mitteametliku töötamise olukorra kohta ülaltoodud riikides. Siiski on plaan minna palju kaugemale ja otsida elujõulist alternatiivi, mida võib ka keskkonna seisukohast vaadelda säästvana. See projekt on kirjutatud pandeemiakriisi ajal, kui ma tundsin äärmist pettumust suure osa maailma elanikkonna üldise apaatia pärast keskkonnaküsimustes. Võtsin aega lugeda ja mõtiskleda (teiste raamatute hulgas „Sapiens“ N. Harari, mille seostasin J. Diamond'i teose “The rise and the fall of the third chimpanzee”) ning usun, et meie, inimesed, õhkame üleolevust ja suitsiidistrateegiat praegusel moel.

118991041 352406089132750 5118676561643949716 n

Leian endiselt, et tuleb seista vaeste, nõrkade ja haavatavate eest, kuid sain ka aru, et nende (ja meie) ellujäämine on tihedalt seotud keskkonnaga. Minu jaoks pole see enam seotud antropotsentrilise nõudega säilitada ressursse järgmistele põlvkondadele. See on inimtegevuse järgne perspektiiv, mis viib planeedi stressi ja metsiku ekspluateerimiseni, mis omakorda on viinud paljude liikide väljasuremiseni, kuna me pole olnud piisavalt ettevaatlikud. Meenutades J.Luyendijku raamatut “Swimming with sharks”, oleme justkui lennanud kõik lennukiga, mille piloodikabiin on tühi, kuna puudub selgus, kas keegi seab ka oma valikutes maakera esikohale.

IMG 20190523 195303 (1)Ma loodan, et LABOUR on selles suunas väike samm edasi ning tekitab arutelusid selle üle, kuidas saaksime teisi inimesi aidata, pidades samal ajal silmas maailma praegust olukorda ja tõsiasja, et muud katastroofid mõjutavad peamiselt teatud elanikkonnarühmi. Loodame, et mitmed teised Euroopa partnerid (Iirimaa, Rootsi, Läti, Moldova, Türgi, Portugal) toetavad 14-liikmelist meeskonda sotsioloogiast, majandusest, keskkonnast ja teistest sotsiaalteadustest, et mõelda, kas saame muuta inimeste käitumist viisil, mis parandab inimese heaolu, kuid võtab arvesse ka meie väsinud planeedi vajadusi.