Ühiskonnateaduste blogi

Peeter Lusmägi: "Liikumine on üks inimese põhiõigusi!"

Ühiskonnateaduste instituudi doktori Peeter Lusmägi uurimustöö teemaks on „Täiskasvanute liikumisharrastust mõjutavad tegurid ning kehalise aktiivsuse laiendamise võimalused 50-aastaste ja vanemate eestimaalaste seas“. Kuna Eestis ei olnud seni vanemaealistele eraldi tähelepanu pööratud ja neile spetsiifilisi lahendusi ei leidunud, võttis ta vastu väljakutse need välja töötada.

pilt

Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde?

See on hea küsimus. Professionaalselt olen spordiga seotud olnud juba aastast 2002, Olümpiakomitees, ja 2007. hakkasin juhtima liikumisharrastuse valdkonda Eestis. Vajadus ennast täiendada ongi tekkinud tegelikult läbi töö. Mu haridus on üsna kirev, mul on Tallinna Ülikoolist infoteaduste bakalaureus, Audentese Rahvusvahelisest Ülikoolist rahvusvahelise ärijuhtimise magister, Poitiers’i Ülikoolist magistrikraad spordijuhtimise erialal ja nii ma järk-järgult olengi doktorantuuri poole liikunud. Ühelt poolt toetas akadeemiline taust seda, et ma võiks doktorantuuri astuda ja teiselt poolt ikkagi ka professionaalne taust. Loogiline oli astuda sotsioloogia erialale ja keskenduda spordisotsioloogiale. 

Õpingute käigus jõudsin ka täpse teemani, 2013. ja 2015. viisin eestlaste hulgas läbi suure kehalise aktiivsuse uuringu, millest selgus, et vanemaealistel on oluliselt suurem oht liikumisharrastusest kõrvale jääda kui nooremaealistel. Kuna vanemaealisi on Eesti rahvastikust peaaegu kolmandik, vajavad nad eraldi tähelepanu ja spetsiifilisi lahendusi, mida Eestis ei olnud seni välja töötatud. Võtsin vastu väljakutse, et need lahendused välja töötada. Liikumine on üks inimese põhiõigusi!

Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Esimene nipp oli see, et ma ei astunud doktorantuuri täiskohaga. Ülikool tuli mulle vastu ja minu nominaal oli kaheksa aastat, selle jooksul ma lõpetasingi, sest täistöökohad olid mul ikkagi mujal. Tähtis on oma ajaplaani realistlikult hinnata. Teine nipp on teha doktoritöö asju siis, kui tunned, et sul on tõesti motivatsiooni ja hea vorm kirjutamiseks. Kui ei ole seda õiget tunnet ja pead hakkama õhtul kella kaheksa-üheksa paiku “punnitama”, siis ei tule midagi. Ma keskendusin sellele nädalas nii kahel õhtul ja jõudsingi vaikselt sihile. Selle käigus kasvatasin üles kaks väikest last, töötasin samal ajal päris mitmel töökohal, aga ei olnud  õpingute pärast mingit stressi. 

Vahepeal tekkisid muidugi väiksed pausid aga edu võti oli ka selles, et käisin nii neljal-viiel aastal järjest jaanuaris ja veebruaris Londonis, Birkbecki Ülikoolis raamatukogus kirjutamas, lõikasin ennast Eesti elust täiesti välja. Pere oli küll kaasas aga sain seal päevasel ajal rahulikult õpingutele keskenduda. Tänan siinkohal Erasmus+ ja Dora programmi, kes õla alla panid.

Kirjelda mõnda meeldejäävat või naljakat seika, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus. 

Ausalt öeldes naljakat midagi ei juhtunud, pigem halenaljakas - minu poolt vaadatuna, kes ma tulen sektorist, kus ei pea ei hankeid tegema ega ole pikki tähtaegu, kus asjad käivad kiiresti ja efektiivselt. Aga viimase artikli saatust, mis oli doktoritöö kaitsmise eelduseks, ootasin ikkagi poolteist aastat, seda muudkui menetleti ja oli kuus erinevat retsensenti… 

Ma ei näe, et pandeemia peaks akadeemilist tööd oluliselt mõjutama, aga sellesse perioodi see jäi tõesti.

Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma?

Kui ma õpinguid alustasin oli mul väga selge eesmärk teha praktilise suunitlusega töö, mitte selline, mis pärast kaitsmist pannakse kuskile raamaturiiulile või veelgi hullem, jääb kirjutuslaua sahtlisse. Täna ma juba räägin Eesti spordivaldkonna juhtidega, sotsiaalvaldkonna juhtidega, ja siin on konkreetsed lahendused, mida me peame arvesse võtma, et vanemaealiste hulgas olukord paraneks. Minu töö on meie regioonis, Ida-Euroopas esimene, ja maailmas üldse teine, kus küsiti vanemaealistelt endilt soovitusi, mida kehalise aktiivsuse suurendamiseks teha. Tavaliselt valmivad need soovitused kabinetivaikuses, mitte ei küsita sihtgrupi enda käest, see on ka unikaalne.

Kui hästi on teadlaste ja noorteadlaste hääl ühiskonnas kuulda?

See oleneb täiesti valdkonnast. Arvamusliidreid noorte hulgas aeg-ajalt ikka kerkib esile, kui näiteks vaadata, keda president oma vastuvõttudele on kutsunud, aga ma ei ütleks, et noorteadlaste hääl on väga hästi kuulda. Eriti humanitaarias on seda vähem kui teistes teadustes. Kes Eestis sõna võtavad on pigem poliitikud, mina sotsioloogia valdkonna inimesena pean ka mõtlema, kes meil juhtivad sotsioloogid on, keda ühiskonnas kuulda, ega peale Marju Lauristini kohe väga kedagi ei meenugi. Minu juhendaja Mati Heidmets võtab ka aktiivselt sõna, psühholoogia erialal.

Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada? 

Kõigepealt ikkagi on väärtuseks oma pere, oma sõpruskond ja kolleegid. Nendega hästi läbi saada ja ühiseid plaane teha, ühiste eesmärkide suunas liikuda… ja siis tuleb kõik muu.

Räägi ühest viimasel ajal loetud raamatust, mida soovitad lugeda ka teistel. Miks seda teisele soovitad?

Tänu õpingutele, kus tuli hästi palju teadusartikleid lugeda, pole aastaid ilukirjandust jõudnud lugeda, pigem autobiograafiaid ja poliitika alaseid raamatuid. Viimane raamat, mis mul siin laual praegu, on Venemaa välisministritest, kus on kõikidest neist väga detailne ja põhjalik ülevaade. Autoriks on Leonid Mletšin, üks parimaid selle valdkonna uurijaid Venemaal. Nõukogude ajal oskasid ministrid väga pikalt oma ametikohast kinni hoida, laveerida, positsioone võtta, ja on väga muljetavaldav, kui mitukümmend aastat inimene sellel ametikohal on.