Pere kaasamise olulisusest lapse abivajaduse hindamisprotsessis

Viimase aastakümne jooksul on meie ühiskonnas üha enam räägitud lapse heaolust. Sotsiaal- ja lastekaitsetöö kontekstis on lapse heaolu praktikas seotud abivajaduse hindamisega.

konverents

Uus lastekaitseseadus, mis kehtib alates 2016. aastast, sätestab lapse abivajaduse hindamise, kuhu peab kaasama lapse ja last kasvatava isiku. Abivajavate laste arvu kasvuga tõstatub ka vajadus teostada rohkem hindamisi, mille põhjal langetada edasisi sekkumisotsuseid. Statistikast nähtub, et viimastel aastatel on hooletusse jäetud laste arv tõusnud: 2007. aastal oli neid 1529, 2010. aastal 2054, 2015. aastal 3220 [1].

Hindamine ning sellest lähtuvad otsused on iseloomult keerulised ja rasked, omades kaugeleulatuvat mõju lastele, mistõttu on terviklik hindamine olulise tähtsusega. Terviklik hindamine tähendab siinkohal perede, sh laste kaasamist hindamis- ja otsustamisprotsessi. Samas rahvusvahelised uuringud viitavad, et hindamisprotsessi üks raskemaid aspekte on kliendi kaasamine [2]. Eestis on pere kaasamist lastekaitsetöös vähe uuritud [3, 4], kuid võrreldes rahvusvaheliste uuringutega, on uurimistulemused sarnased − lastekaitsetöötajad vajavad efektiivsemaks kaasamiseks lisaoskuseid ja - teadmisi näiteks eri vanuses lastega suhtlemisel, koostööst mittehuvitatud kliendi motiveerimiseks, usaldussuhte loomiseks lapse ja perega.

Laste hoolekande üheks põhimõtteks on lähtekoht, et „parim võimalus lapse aitamiseks on tema ja ta pere kaasamine“ [5]. Laps ja pere on oma elu eksperdid, kes teavad kõige paremini, millist toetust ja abi nad vajavad kõige enam selleks, et tulla paremini toime ning liikuda positiivsete muutuste suunas. Lastekaitsetöötaja roll siinkohal on toetada last ja tema perekonda selles protsessis. Siinkohal on sobilik viidata ühe Harjumaa lastekaitsetöötaja rolli tähtsusele kaasamisel, võrreldes seda „sillaga“, mille järgi on töötaja sild, kelle abil jõuab klient uuele teadmisele läbi selgituste, julgustuse ja toetuse edasi liikuda. Silla, sh tugeva vundamendi, ehitamiseks vajab lastekaitsetöötaja vahendeid ja materjale. Vundamendiks võib siin nimetada usaldussuhet. Usaldussuhte loomise alusbaasiks on pereliikmete ja pere olukorra mõistmine, sh seda, mis on perele tähtis. See eeldab pere kaasamist.

Sarnaselt peredega, kes vajavad lastekaitsetöötaja toetust kaasamisel hindamis- ja otsustamisprotsessi, vajavad toetust ka lastekaitsetöötajad − oskuseid ja teadmisi perede kaasamiseks. Siinkohal püüab ÜTI sotsiaalkaitse suund anda oma panuse kolmepäevase programmiga "Pere kaasamine lapse abivajaduse hindamisprotsessis" 22.-24. mail 2018. Esimesel päeval toimub konverents lastekaitsetöötajatele, sotsiaalpedagoogidele ja eriala üliõpilastele. Teisel päeval on lastekaitsetöötajatel võimalik osaleda grupikonsultatsioonides keeruliste juhtumite arutamiseks. Kolmandal päeval saavad eriala üliõpilased intensiivseminari käigus omandada lahenduskeskseid tehnikaid laste ja perede kaasamiseks. Peaesinejaks on pereterapeut ja professor Michael LaSala (Rutgers School of Social Work, USA). Lisainfo programmi kohta leiab veebilehelt

Käesolev programm on ellu viidud tänu Balti-Ameerika Vabaduse Fondi (BAFF) rahastusele. Rohkem infot BAFF-i stipendiumide ja lektorite toetuste kohta leiate, külastades kodulehte www.balticamericanfreedomfoundation.org.

[1] Eesti Statistika. (2018). Statistika andmebaas: Sotsiaalelu-Sotsiaalne kaitse-Sotsiaalabi-Vanemliku hoolitsuseta ja abivajavad lapsed. http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/databasetree.asp

[2] Toros, K., DiNitto, D., & Tiko, A. (2018). Family engagement in the child welfare system: A scoping review. Children and Youth Services Review, 88, 598607.

[3] Arbeiter, E., & Toros, K. (2017). Participatory discourse: Engagement in the context of child protection assessment practices from the perspectives of child protection workers, parents and children. Children and Youth Services Review, 74, 1727.

[4] Välba, E., Toros, K., & Tiko, A. (2017). Family engagement within the context of assessment in child protection practice: The case of Estonia. Child & Family Social Work, 22, 15061514.

[5] Davidson-Arad, B., & Kaznelson, H. (2010). Comparison of parents’ and social workers’ assessments of the quality of life of children at risk. Children and Youth Services Review, 32, 711–719.